Kolmapäev, 4. august 2010

Ull pää, paljo vaiva! Xdream Karulas.


Katsumus Lüllemäe kuplitel seks korraks lõppenud. Üldmuljed olid minu arust positiivsed, ega keegi ei eeldanudki kerget rada ja eks rajameister üritas suurepärasest maastikust ka viimast võtta.
Algas rahulikult rattaetapiga, kus liikusime nagu lambukesed kolonni keskkohas ilma eriti kiirustamata. Stardi ajaks oli juba pime ja lambid süüdatud. Kuppelmaastikul liikumine ja samaaegselt kaardi lugemine naabruses sebivate kaasvõistlejate segamisel oli minu jaoks igatahes raskendatud. Mil moel esimesed tiimid sellega nii sujuvalt hakkama saavad, on mulle arusaamatu. Õnneks mingeid hullusi keegi ei teinud ja ohtlikke möödasõite polnud. Tasapisi meid oskamatuid talutatigi kanuuetapini.
Sujuvalt suundusime kanuualasse ja lükkasime paadi vett. Kanuu esimese punktis jõudsime otsapidi kanuude ummikusse ja kapten Kala kamandas mind punkti ründama. Seal ma siis roomasin ja ujusin mööda ebakindlaid mättaid punkti suunas. Üllatavalt pikk rivi oli kanuusid tropis koos ja ei näinud kedagi punkti võtmas, ei näinud punktigi, sest tundus, et see peaks kuskil kaugemal asuma. Kuni üllatuseks tuli tagant järgmine „roomaja“ mätastel ning märkas pea otse minu nina all punkti. Tagasitee üle mätaste ja vee, mööda ummikus kanuudest ning võtsime suuna järgmisse punkti. Selle saime kiirelt kätte ning suundusime järgmisse. Kolmas kanuupunkt oli aga probleemiks ka parimatele tiimidele. Oli näha vaid kaldal jooksvaid tulukesi, kes kraavi suuet ning seal asuvat punkti otsisid. Maandusime punktist veidi paremal ning suundusin punkti otsima. Otsisin mingit kraavi või soist ala, kuid tegelikult pimedas võsas tundus kõik üks soine mülgas olevat. Suund oli piki kallast loodesse, ise tähelepanelikult kuulatades, kas keegi juba karjub rõõmsalt. Varsti kostiski kisa ja suundusin heli järgi punkti poole, järgnes tagasitee kanuusse läbi soo, puude, mätaste, mis omajagu aega võttis. Kanuus istudes ja järve vaadates oli näha, et väike edumaa, mis oli saadud peale tesit kanuupunkti, oli kadunud: kogu järv oli tulukesi täis, kes juba suundusid järgmist punkti võtma.
Kanuu neljanda punkti võtsime ringiga ümber poolsaare. Osa tiime liikus otse üle poolsaare, kuid võrreldes aegasid tundub, et meie valik polnud just kõige kehvem. Arvestades näiteks esimese tiimi suuremat kiirust võrreldes meiega, julgen arvata, et ümber poolsaare valik oli parem.  Kuid kindlasti humaansem valik!
Valikorieteerumine pimedas metsas, suures grupis, tarkade orienteerujate juhtimisel möödus sujuvalt, parandasime oma positsioone 17 koha võrra ning olime 30 kohal.
Edasi järgnes aga fiasko. Ootamatult osutus eraldi rattapunkt meie kaptenile liig keerukaks ülesandeks. Kuigi süüdi oli kodanik Veiko Pak, keda meie mehed usaldasid, kuid kes käitus normaalse Sussaninina ja vedas vaenlased sohu. Ajalugu väidab küll vene külamehe kangelaslikkust, aga rahvas räägib, et vaene Sussanin ei teinud seda meelega, vaid lihtsalt eksis koos Prantsuse vägedega sohu, hukutades nii vaenlase kui ka iseenda. Veiko Pakk nii kangelaslikku saatust ei soovinud ja tõi ennast ning vaenlased soost ikka välja. Tõsi küll, ca tund aega hiljem kui olin oma tiimikaaslasi oodanud. Lohutuseks võib muidugi märkida, et Sussanineid oli ikka üsna palju ja ma polnud ainuke lootust kaotav võistleja, kes omasid ootas. Tulemuseks olime langenud siiski vaid 41 kohale – ikkagi veel hästi!
Kaaslasi oodates soojendasin oma tagumikku lõkke ääres ja üritasin tulipist miskit tarka välja lugeda. Kuid väsimus ning kogenematus ei viinud mind eriti kuhugi. Nüüd tagantjärgi vaadates on ju selgelt näha sarnased ruudukesed, millega oleks võinud vältida asjatut keerutamist. Usun, et parimad ajad sõidetigi välja just tulipist liigset välja jättes. Kuid ka need tiimid, kes võtsid trahvi 45 min ja jätsid 31 punkti võtmata tegid arukamalt kui meie, kes ca 75 min kaardi järgi tiirutasid. Ega me eriti hulle vigu teinudki, vaikne sõit ning aega ajalt pisikesed korrigeerimised kursile. Lõpu osa läks juba suht sujuvalt.
Xdreami foorumis põhjustas 31 rattapunkt priskelt arutelu: miks ikka raja meister sellise punkti tulipisse pani ja kas see polnud ebaõiglane, et osa jätsid puntki võtmata, punkt oleks pidanud olema lihtsalt kuskil rajal, jne. Minu arust oli see punkt rajameistri poolt väga kavalalt mõeldud: kel pea jagas, see kärpis tulipi pikkust pea poole võrra ning sai punkti alla poole tunni kätte. Kel pea väga ei jaganud, see võttis trahvi ja oli ikka võidus. Peaaegu lollid sõitsid tulipi korralikult läbi ning päris lollid ei osanudki kuhugi sõita. Teadlikult liigitasin ennast „peaegu lolliks“, ikkagi aste kõrgemal „päris lollidest“... Soomlased ütleksid selle peale, et olen veel „kehityskelpoinen“.
Peale 31 rattapunkti olid mu tiimikaaslased ikka väga kurnatud, tempo langes iga kilomeetriga ja Lüllemäe tõusud muutsid liikumiskiiruse jalakäiaga võrreldavaks. Üllatavalt saime sel etapil siiski 20 etapiaja.
Puulehed tagasid meile pisikese 800 m lahtijooksu, enne viimaseid etappe. Tõukeratas polnud eriti mainimisväärne. Viimane jooksuetapp oli kaardilt vaadates juba karm väljakutse, tegelikkuses aga veelgi hullem. Esimeses jooksupunktis üllatas kohaliku metsa rägastik, järgmine tuli siiski suhteliselt  sujuvalt, kolmanda punkti võtsime isegi väga kiirelt ja oligi finis.
Karm katsumus kestis 10 tundi ja 18 minutit: nii pikka võistlust polnud meist keegi veel teinud. Ise loodan, et tiimikaaslased said vaid innustust uuteks seiklusteks, sest parandamisruumi on veel küllaga!