Pühapäev, 28. juuli 2013

Kärdla unistused

Seekordne öine Xdreami öine võistlus peeti maha Hiiumaal. Hakkas kõik jälle meeskonna kokkupanekust, sest Eino pidi loobuma, kuid õnneks oli Priit nõus ja muid asendusi seekord tarvis ei läinudki.
Kuna võitjatele eeldati üle 10 tunnist aega, siis arvestasime minimaalselt 12 tunnise seiklusega, lootes muidugi heale õnnele ja oskustele ning pääseda veel väiksema ajakuluga. Mis kahjuks ei õnnestunud, sest polnud piisavalt õnne ja veel vähem oli oskusi.
Hiiumaale suundusin juba neljapäeval, et veidi logeleda ja ka ringi matkata. Logelesime siiski rohkem kui matkasime, mis vast oligi hea ja hoidis energiat võistlusteks.
Start anti kell 22.00 Kärdlas, alustasime rulluiskudega, suundudes linnast välja vahetusala suunas. Margus pani alla mingid superuisud ja näha oli, et ta end tagasi hoida ei kavatse. Kuigi keelitasime meest mitte kihutama, sest ees ootas ikkagi mitte ainult 12 km rulluisku, vaid tervelt12 tundi võistlust. Kuna startisime tagantpoolt, siis hakkas Margus kohe vaikselt ette nihkuma ning väljaspool linna rattateedel nägin vaid mehe suurt kuju hoogsalt uisutamas ning vedamas mahajääjate gruppi liidritele lähemale. Ja seda veel vastutuules!
Esimene rulluisk oli ca 9 km, siis tuli 3 km jooksu ja seejärel jälle 3 km uisutamist. Juba esimesed 3 km jooksu andsid aimu, mis võsa ja räga meid joostes ootab. Kuid rulluisu ja esimese jooksu järel olime veel väga heal 16 kohal.
Järgnes pikem jooks, mis sisaldas ka eraldi jookse. Hakatuseks pidime tee alt truubist läbi roomama ja seal punkti võtma. Oli alles teise tunni algus ning tee ületamisel õnnestus mul hüppeliiges tugevalt ära väänata, hakatuseks tundus, et nüüd ongi see võistlus lõppenud, nii kuradi valus oli. Siiski
roomasin truupi ja seal põhjas olev vesi andis veidi jahutust, mis pani lootma, et ehk kannatab siiski edasi liikuda. Ja suundusimegi metsa jooksu etapile.
Öine mets on ikka teistsugune ja tekitab rohkem ebakindlust raja osas. Kuid õnneks oli Priit ja ka teisi orienteerumisvälimusega inimimesi ümberringi ja see andis lootust, et leiame need punktid üles. Minu jooksmine oli aga vaevaline ja lonkasin Priidu ja Marguse taga, eriti valus oli ületada igatsugu ebatasasusi, eriti neid, mida ei näinud.
Koos suurema jõuguga liikusime punkti 7 suunas ja läksime veits ringiga. Pean tunnistama, et ega ma enam aru ei saanud, kus me olema. Õnneks oli rahvast seal rohkem ja asukoht pandi paika ning leiti üles ka siht, mis viis 7 punkti. Peale seda liikusin mina 8 C suunas, Priit ja Margus läksid võtma 8B ja 8A punkte. Pressisin enda haigest jalast viimast välja, et jõuda järgi ca 200 m ees olevatele tiimidele enne 8C punkti otsimise algust. Ja õnneks jõudsin neile kannule, inimesi oli ca 5-6, kõik kindlasti parajad orienteerumisgeeniused. Hoidisn vargsi nende selja taha ja ootasine, et keegi selle punkti kuskilt rägastikust üles leiab. Tundus, et pole just raske ülesanne, kuid tegu oli tasandikuga ja paraja rägaga ning muidugi ka ööga. Igatahes kohe ei leitud punkti, tehti teine kaar ja siis komistati sellele otsa: väike väsinud märk rippus puu küljes - mina vist poleks seda mitte kunagi üksi leidnud.

Edasi jooksin 9 punkti, koos teiste tiimidega ja jäin ootama Margust ja Priitu.
Ootasin kaaslasi ikka tükk aega, mitu muud tiimi jõudsin enne kohale. Ja kui nad lõpuks tulid, siis unustasin ise punkti märkimata! 15 min trahvi teenitud.
Peale 9 võtsime veelkord ühe teise teetruubi punkti, kus ka fotograaf passimas. Mulle need truubi punktid eriti ei meeldinud, kuid foto oli seda siiski väärt, tänud tegijale KMZ Photost!
Peale jooksu olime langenud 25 kohale, kaotades parimatele juba terve tunniga. Järgnes ratta joonorienteerumine, mida võtsime rahulikult, väikeste koperdamistega, mida tegelikult tegid ka liidrid. Jõudisme Tahkuna tuletorni juurde ja olime 22. kohal.
Torni lisaülesanne oli minu jaoks lihtne: rakmed peale, joosta üles ja laskuda nööripidi alla.  Lugedes tarka infot, saab teada, et Tahkuna on Eesti kõrgeim tuletorn, 42 m. Seistes seal pimedas ja kõvas tulles rõdu peal, ning siis ronida üle barjääri ja lasta end lõdvaks on päris lahe! Ka Margus oli vapper ja ületas endas kõrguse kartuse ning libises Priidu embuses köit pidi alla!
Ainuke jama oli ajas, sest meil kulus kokku 51 minutit, millest enamus oli ootamine. Selgelt pool tundi rohkem kui oleks pidanud kuluma.
Järgnes ratas, kus sõitsime õigest teeotsast mööda ning siis lisaülesandena jälle jooks, kõigile eraldi. Võtsin omale B raja ja veetsin seal 3 korda rohkem aega kui vaja. Ei leidnud neid pagana punkte, mis olid ikka hästi peidetud. Ja inimesi ka polnud enam abiks ringi sebimas. Lõpetasin oma raja just siis, kui Priit oli teinud nii oma kui ka Marguse raja läbi. Peale jooksu olime 27. kohal
Järgnev ratas üllatusi ei pakkunud, väljas oli ka valge, 23. punkti võtsime ringiga mööda asfalti nagu tegi ka enamus liidertiime. Jõudsime Kärdlasse, parandades oma kohta 24- daks (üllatav, et ratas meil nii hea oli), kus oli ees järjekordne hajutus, samas B raja tiimid olid lõpetamas. Hajutus oli puzzle kaardiga, mille olime Tahkuna torni ooteajal juba kokku pandnud. Võtsin ühe ringi endale ja Margusele Priiduga jäi läbimiseks teised kaks tiiru, mis veidi ka kattusid.
Joosta oli väga valus, kuid vigu ei teinud seekord ning punktide leidmisega raskusi polnud. Jooksuga langesime jälle 27 daks, eks põhjus oli ikka selles, et Priit pidi topelt ringid koos Margusega tegema. Lahkusime Kärdlast, samas lõpetasid liidrid. Kurat, meil oli veel tervelt teine pool kaarti eest!
Edasi ratas. Üritasime algul punkti 28 minna teravnurka lõigates, kuid tegime kohaliku kalmistu ümber tiiru ja tulime jälle sama tee peale tagasi!
32. punktis otsisime hoonest kaardid, märkisime jooned ja liikusime saare suunas. Meie ümber oli ikka tiime liikumas, keda oleks võinud püüda, kuid kiiremini me joosta ei saanud nii minu jala pärast kui ka Margus ei jõudnud.
Saarele läksime kahjuks piki diagonaali meres, mis oli viga. Samas väga hea jahutus paistes jalale!
Edasi rattaga kanuualasse, kus lootsime, et kanuu jääb lihtsalt ära, aga ei - pandi jooksma. See oli jälle valus! Jooksuajad olid aga meil 15-18 kohtadel, seega mitte just kehvakesed. Tasase asfaldi peal oli jooksmine täitsa talutav.
Viimasel rattaetapil oli Margus mul kummiga taga, saime seal 13. ndaid aegu, mis näitas, et olime veel heas minekus. Jalgpalli visked usaldasime professionaal Priidule, kuid närvipinge tõttu ta põrus ja pidin ise kolme palliga torni ronima. Tabasin esimese viskega, lõpus möödusime veel ilusate tüdrukute tiimist ja finish oligi: aeg 12 h 43 minutit. Ajaga oli koht 26, kuid trahviga langesime 27. daks.
Tunnustavalt tuleb mainida, et tiimi liikmed pidasid hästi vastu, veidi väsimust oli olemas, kuid keegi täitsa ära ei kukkunud. Kaotasime liidritele 4 tundi. Probleemiks on meil ikka orienteerumine, mille vigu oli minimaalselt pooleteisetunni jagu, ooteaega pool tundi ja ülejäänud 2 tundi oli füüsiline allajäämine parimatele.