Pühapäev, 28. juuli 2013

Kärdla unistused

Seekordne öine Xdreami öine võistlus peeti maha Hiiumaal. Hakkas kõik jälle meeskonna kokkupanekust, sest Eino pidi loobuma, kuid õnneks oli Priit nõus ja muid asendusi seekord tarvis ei läinudki.
Kuna võitjatele eeldati üle 10 tunnist aega, siis arvestasime minimaalselt 12 tunnise seiklusega, lootes muidugi heale õnnele ja oskustele ning pääseda veel väiksema ajakuluga. Mis kahjuks ei õnnestunud, sest polnud piisavalt õnne ja veel vähem oli oskusi.
Hiiumaale suundusin juba neljapäeval, et veidi logeleda ja ka ringi matkata. Logelesime siiski rohkem kui matkasime, mis vast oligi hea ja hoidis energiat võistlusteks.
Start anti kell 22.00 Kärdlas, alustasime rulluiskudega, suundudes linnast välja vahetusala suunas. Margus pani alla mingid superuisud ja näha oli, et ta end tagasi hoida ei kavatse. Kuigi keelitasime meest mitte kihutama, sest ees ootas ikkagi mitte ainult 12 km rulluisku, vaid tervelt12 tundi võistlust. Kuna startisime tagantpoolt, siis hakkas Margus kohe vaikselt ette nihkuma ning väljaspool linna rattateedel nägin vaid mehe suurt kuju hoogsalt uisutamas ning vedamas mahajääjate gruppi liidritele lähemale. Ja seda veel vastutuules!
Esimene rulluisk oli ca 9 km, siis tuli 3 km jooksu ja seejärel jälle 3 km uisutamist. Juba esimesed 3 km jooksu andsid aimu, mis võsa ja räga meid joostes ootab. Kuid rulluisu ja esimese jooksu järel olime veel väga heal 16 kohal.
Järgnes pikem jooks, mis sisaldas ka eraldi jookse. Hakatuseks pidime tee alt truubist läbi roomama ja seal punkti võtma. Oli alles teise tunni algus ning tee ületamisel õnnestus mul hüppeliiges tugevalt ära väänata, hakatuseks tundus, et nüüd ongi see võistlus lõppenud, nii kuradi valus oli. Siiski
roomasin truupi ja seal põhjas olev vesi andis veidi jahutust, mis pani lootma, et ehk kannatab siiski edasi liikuda. Ja suundusimegi metsa jooksu etapile.
Öine mets on ikka teistsugune ja tekitab rohkem ebakindlust raja osas. Kuid õnneks oli Priit ja ka teisi orienteerumisvälimusega inimimesi ümberringi ja see andis lootust, et leiame need punktid üles. Minu jooksmine oli aga vaevaline ja lonkasin Priidu ja Marguse taga, eriti valus oli ületada igatsugu ebatasasusi, eriti neid, mida ei näinud.
Koos suurema jõuguga liikusime punkti 7 suunas ja läksime veits ringiga. Pean tunnistama, et ega ma enam aru ei saanud, kus me olema. Õnneks oli rahvast seal rohkem ja asukoht pandi paika ning leiti üles ka siht, mis viis 7 punkti. Peale seda liikusin mina 8 C suunas, Priit ja Margus läksid võtma 8B ja 8A punkte. Pressisin enda haigest jalast viimast välja, et jõuda järgi ca 200 m ees olevatele tiimidele enne 8C punkti otsimise algust. Ja õnneks jõudsin neile kannule, inimesi oli ca 5-6, kõik kindlasti parajad orienteerumisgeeniused. Hoidisn vargsi nende selja taha ja ootasine, et keegi selle punkti kuskilt rägastikust üles leiab. Tundus, et pole just raske ülesanne, kuid tegu oli tasandikuga ja paraja rägaga ning muidugi ka ööga. Igatahes kohe ei leitud punkti, tehti teine kaar ja siis komistati sellele otsa: väike väsinud märk rippus puu küljes - mina vist poleks seda mitte kunagi üksi leidnud.

Edasi jooksin 9 punkti, koos teiste tiimidega ja jäin ootama Margust ja Priitu.
Ootasin kaaslasi ikka tükk aega, mitu muud tiimi jõudsin enne kohale. Ja kui nad lõpuks tulid, siis unustasin ise punkti märkimata! 15 min trahvi teenitud.
Peale 9 võtsime veelkord ühe teise teetruubi punkti, kus ka fotograaf passimas. Mulle need truubi punktid eriti ei meeldinud, kuid foto oli seda siiski väärt, tänud tegijale KMZ Photost!
Peale jooksu olime langenud 25 kohale, kaotades parimatele juba terve tunniga. Järgnes ratta joonorienteerumine, mida võtsime rahulikult, väikeste koperdamistega, mida tegelikult tegid ka liidrid. Jõudisme Tahkuna tuletorni juurde ja olime 22. kohal.
Torni lisaülesanne oli minu jaoks lihtne: rakmed peale, joosta üles ja laskuda nööripidi alla.  Lugedes tarka infot, saab teada, et Tahkuna on Eesti kõrgeim tuletorn, 42 m. Seistes seal pimedas ja kõvas tulles rõdu peal, ning siis ronida üle barjääri ja lasta end lõdvaks on päris lahe! Ka Margus oli vapper ja ületas endas kõrguse kartuse ning libises Priidu embuses köit pidi alla!
Ainuke jama oli ajas, sest meil kulus kokku 51 minutit, millest enamus oli ootamine. Selgelt pool tundi rohkem kui oleks pidanud kuluma.
Järgnes ratas, kus sõitsime õigest teeotsast mööda ning siis lisaülesandena jälle jooks, kõigile eraldi. Võtsin omale B raja ja veetsin seal 3 korda rohkem aega kui vaja. Ei leidnud neid pagana punkte, mis olid ikka hästi peidetud. Ja inimesi ka polnud enam abiks ringi sebimas. Lõpetasin oma raja just siis, kui Priit oli teinud nii oma kui ka Marguse raja läbi. Peale jooksu olime 27. kohal
Järgnev ratas üllatusi ei pakkunud, väljas oli ka valge, 23. punkti võtsime ringiga mööda asfalti nagu tegi ka enamus liidertiime. Jõudsime Kärdlasse, parandades oma kohta 24- daks (üllatav, et ratas meil nii hea oli), kus oli ees järjekordne hajutus, samas B raja tiimid olid lõpetamas. Hajutus oli puzzle kaardiga, mille olime Tahkuna torni ooteajal juba kokku pandnud. Võtsin ühe ringi endale ja Margusele Priiduga jäi läbimiseks teised kaks tiiru, mis veidi ka kattusid.
Joosta oli väga valus, kuid vigu ei teinud seekord ning punktide leidmisega raskusi polnud. Jooksuga langesime jälle 27 daks, eks põhjus oli ikka selles, et Priit pidi topelt ringid koos Margusega tegema. Lahkusime Kärdlast, samas lõpetasid liidrid. Kurat, meil oli veel tervelt teine pool kaarti eest!
Edasi ratas. Üritasime algul punkti 28 minna teravnurka lõigates, kuid tegime kohaliku kalmistu ümber tiiru ja tulime jälle sama tee peale tagasi!
32. punktis otsisime hoonest kaardid, märkisime jooned ja liikusime saare suunas. Meie ümber oli ikka tiime liikumas, keda oleks võinud püüda, kuid kiiremini me joosta ei saanud nii minu jala pärast kui ka Margus ei jõudnud.
Saarele läksime kahjuks piki diagonaali meres, mis oli viga. Samas väga hea jahutus paistes jalale!
Edasi rattaga kanuualasse, kus lootsime, et kanuu jääb lihtsalt ära, aga ei - pandi jooksma. See oli jälle valus! Jooksuajad olid aga meil 15-18 kohtadel, seega mitte just kehvakesed. Tasase asfaldi peal oli jooksmine täitsa talutav.
Viimasel rattaetapil oli Margus mul kummiga taga, saime seal 13. ndaid aegu, mis näitas, et olime veel heas minekus. Jalgpalli visked usaldasime professionaal Priidule, kuid närvipinge tõttu ta põrus ja pidin ise kolme palliga torni ronima. Tabasin esimese viskega, lõpus möödusime veel ilusate tüdrukute tiimist ja finish oligi: aeg 12 h 43 minutit. Ajaga oli koht 26, kuid trahviga langesime 27. daks.
Tunnustavalt tuleb mainida, et tiimi liikmed pidasid hästi vastu, veidi väsimust oli olemas, kuid keegi täitsa ära ei kukkunud. Kaotasime liidritele 4 tundi. Probleemiks on meil ikka orienteerumine, mille vigu oli minimaalselt pooleteisetunni jagu, ooteaega pool tundi ja ülejäänud 2 tundi oli füüsiline allajäämine parimatele.










Laupäev, 15. juuni 2013

Iisakut vallutamas

Enne järjekordset Xdreami etappi läks meil tiimi sees sagimiseks. Esmalt teatas Eino, et jalg on tal ikkagi liig valus, seda eriti joostes ja heameelega jätaks osalemise vahele. Selle peale ametlik varuliige Kalmet puges peitu ja loobus arvatavast ca 7 tunnisest katsumusest, kuid õnneks oli Priit valmis osalema.
Kahjuks aga võistluse eelõhtul teatas Margus, et on palavikus mingi kõhutõvega ja parema meelega välja ei tuleks. Kuigi üritasin veel õhtul xdreami foorumis kedagi võistkonda leida ja hommikul Heigole auku pähe rääkida jäi võistkond komplekteerimata ning osalesime Priiduga kahekesi. 


Pühapäevasele Xdreamile soojenduseks otsustasin reede õhtul teha kaasa Rakvere ööjooksul joostes poolmaratoni. Jooks ise oli emotsionaalselt lahe, rahvast palju, joosta oli kerge ja tulemuseks 1.24.30, mis andis 4 min/km. Võistluse teravdamiseks sai veel Annekeniga 10 minutise vahe peale kihla veetud, kuid minu poolt oli see siiski ületamatu - Annekeni aeg oli 1.30 ja kaotuseks tuli 6 minutit, mis tegelikult ümmardamis reegleid järgides on küll 10, kuid Anneken ei aktsepteerinud minu matemaatilist mõttekäiku ja luges end kihlveo võitjaks.

Pühapäeval hommikul olid jalad veidi valused ööjooksust ning lisaks oli mul ka vastik köha, sest nädal tagasi õnnestus palava ilmaga autos konditsioneerides end külmetada. Ebamugav sügelus kurgus ja kurgu kuivamine polnud küll miskit hullu, kuid täiesti terveks end lugeda ei saanud. Aga stardis me Priiduga olime. Kirveviske tegime mõlemad teisel katsel ja siirdusime edasi piltorienteerumise juurde.

Joostes sain aru, et ööjooks on jalgades ning liikumine veidi raskem tavapärasest. Esimese laululava punkti saime kiirelt kätte, kuid teise punkti pilt oli kuskil lähedal asfaltteel ning arvasime ekslikult, et Iisakus saab olla vaid üks asfalttee - see sama, mida mööda olime tulnud laululava punkti. Kuid eksisime, tuli välja, et külas on siiski 2 asfaltteed. Igatahes tegime punkti leidmiseks väikese ringi, mis tähendas muidugi lisaminuteid.

Tornis pidime määrama ühe rattapunkti asukoha, mis tundus olevat küll lihtne, kuid siiski maastiku ja kaardi kokkuviimine on nats keerulisem, kuid esmalt tundub. Mind eksitas ka kaardile kantud punase viirutusega keeluala, sest ei algselt ei arvanud seda lagendiku hulka. Igatahes panime punkti paika, kuigi aega kulus veidi kauem.

Tagasi staadionile jõudsime lõpuks 30 minutiga. Vaadates teiste aegu sellele etapile, siis võitjad (Vaude)  kulutasid 17 minutit, teistel ca 20-22 minutit.
Järgnes ratas kanuu algusse, milleks kulus meil 30 minutit. Üllatavalt hästi, Vaudel näiteks 28 min. Kusjuures valisime 9 punkti minekuks veel vale kraavi poole: kraavi põhjapool oli olemas teereda, kuid lõunapool sisuliselt tallatud heinamaa. Aga kaardi kvaliteet oli kehvake ja ega seda õiget poolt polnud ratta seljas lihtne valida, isegi praegu laua taga istudes võib pigem aimata, et seal oleks justkui mingi teerada märgitud.
Ratast sõites sain aru, et pean tasahilju Priidu selja taha hoidma ning säästlikult liikuma, jalad olid väsinud ka üldine enesetunne polnud just värske.
Rattaga sõites lugesin legendi ette ja oli selge, et nii kanuu kui ka rattad tuleb kanuu lõppu vedada. Algul mõtlesin isegi kanuu rataste peale panna, kuid siis oleks punktide nägemine võimatu olnud. Järgmine variant oli mõlemad rattad kanuusse ja kahekesi sõudma, ma juba panin oma ratta kanuusse, kuid Priit oli kõhklev. Üldse molutasime seal mõtlemise peale mitu minutit, lõpuks võttis Priit rattad ja mina üksi läksin kanuuga. Kanuu jäi mulle selle, et Priidul puudus peaaegu igasugune kanuutamise kogemus.

Kanuu algus oli meil suht kerge, sirge kanal, takistusi polnud. Üksi kanuutamine on siiski veits teistsugune ja ka aeglasem, kui kahekesi. Samas oli eeliseks paadi kergus ja ega minu ees olevad tiimid minust ei kaugenenud, kuid ega ma neile ka järgi ei jõudnud. Kuni kohani, kus B rada alustas oma kanuutamist - siis läks oja käänuliseks, lisandusid kivid, puud ja muu sodi. Minu eeliseks oli paadi kergus ja jõudsin eesolevatele tiimidele järgi, sel lõigul möödusin rohkem 10-15 paadist. Samas puuduseks oli ikkagi sõudmis kiirus, sest tegelesin rohkem tüürimisega. Ja ega üksinda kanuu tirimine üle puudegi polnud kergem ülesanne.
Lisaks jäi ette ridamisi B raja tiime, kellest möödumine oli raske arvestades just erinevaid looduslikke takistusi, vahepeal oli ootamist lausa minuteid.
Tundus, et kanuu sujub enam vähem, kuid vaadates koguaegasid kanuutamisel:

Vaude 01:25:54
meie 02:00:02
Rocmar (ainult ilusad naised) 01:37:35
Nike 01:32:56
Salomon 01:28:57
Duncan 01:36:55
Spordielamused (tiimis üks ilus naine) 01:30:20
 ehk siis ca pool tundi kaotust parimatele! Seda on selgelt palju ja eks siin oli eelis 2 liimelistel kanuudel.
Järgnev väike jooks ja ratas olid minimaalsete üllatustega, minul andis tunda paras väsimus, Priit seevastu oli saanud tunnikese puhata ja kihutas ees. Ajaliselt kulus meil sellele 56 minutit, võitjatel 45 minutit - enam vähem OK kiirus.
Kuid mõne järgnev kilomeetrine joonorienteerumine rattaga võttis meil aega 18 min ja parimatel 11 min - ehks siis liigselt palju mõtlemist. Midagi keerulist ju polnud, lihtsalt otsustamise kiirust jäi puudu.

Ja siis tuli minu jaoks kõige raskem osa: jooskuetapp soos ja võsas, tiba ka ilusaid reljeefseid männikuid. Kuid kuumus, väsimus, janu - need piinasid mind kogu selle etapi. Ega joogiga tegelikult probleeme polnud ja seljakott oli seljas ning jook oli  saadaval. Ainult juua tahtsid vaatamata joomisele pidevalt.
Priit pani etapi alguses kohe täie rauaga kõige hullemasse võssa, ma üritasin autopiloodiga tal taga püsida, kaarti kasutasin linnusuuruste parmude peletamiseks, lugemiseks polnud jõudu ega aega. Vahtisin vaid maastikku, et mätastest, puudest ja okstest mööda pääseda minimaalse energiakuluga. 
Vaadates meie teekonda, siis tegime esimese punkti minekuga paraja ringi, kuid ka parimad tiimid tegid seal kaare. Ja eks see kaardi ning aeropiltide loetavus oli üsna kehva ning jättis võimaluse üsna laiaks interpreteerimiseks, mis kogenud tiimidel õnnestus paremini.
Kuid Priit oli tasemel ja liikus kindlalt ning kiiresti (kuradi kiiresti minu jaoks!) punktide suunas.  Ma kannatasin, kirusin ja mõtlesin, et ehk on mu mõnel sõbral õiguski, kui ta väidab, et inimene pidi vananema. Ehk on A rada tõesti veits liiga minu jaoks. Mõtlesin ka sõber Margusele, kes haigena maha jäi, kahju, et ta tulla ei saanud, sest siis oleks meil tempo olnud aeglasem ja ma võinuks pääseda kergemini.
Kuid etapp sai tehtud, ajad sellised:

Vaude 00:55:15
meie 01:18:32
Rocmar 01:45:28
Nike 00:59:12
Salomon 00:54:57
Duncan 00:56:05
Spordielamused 01:07:39




Ajaliselt polnudki kõige hullem.


Järgnes ujumise ja ronimise lisaülesanne, Priit võttis ujumise. Mõtlesin, et las siis olla, kuigi oleks ise hea meelega vette läinud ja end turgutanud, kuid arvasin, et Priit kartis kõrgust. Hiljem tuli välja, et Priit arvas ujumist raskemaks kui ronimist (mis muidugi nii polnud!), sellepärast jättis ronimise mulle. Vot siis, tuleb vahel ikka tiimi liikmetega omavahel ka suhelda!
Ega ronimine raske polnudki, võttis vaid rohkem aega kui ujumine.
Järgnevas rattas oli teekonna valiku küsimus punktist 32 punkti 33. Me korraks vaatasime otseteed, kuid see muutus suht poriseks ja olematuks ning otsustasim teha ringi. Samas esiotsa tiimid panid otse ja meie kaotus sel 22 minutisel etapil oli 11 minutit - poole rohkem aega kulutasime. Vaatasin esitiimide gepsuträkke ja nad liikusid seal üle 20 km/h, ehk siis kaardi järgi olematu rada oli siiski suht hästi sõidetav.
Pindala arvutuse ülesandes vaatasin korraks sood, linti ja jälgi seal ning süda läks pahaks - ei taha soosse enam minna! Hindasime umbes, kus lint kulgeb, panime kaardil mõõdu ja saime tulemuseks 22500 m2. Võtsime punkti 34X, mis kahjuks osutus valeks.
Lõpuks rattaga finisi juurde, rulluisud jalga ja läksime tiirlema. Ega rulluiskude jaoks orienteerumist väga juurde mõtle, rohkem füüsiline tegevus. Enesetunne oli mul parem, nii ratas kui ka uisk on ikkagi kergemad kui soos jooksmine. Samas oli tunda, et ega füüsilist reservi pole, vaid vaikne kulgemine lõpuni.

Kus saaks asju kiiremini teha on vahetusalad, näiteks uiskude jalgapanek, tegime seda 3 korda aeglasemalt kui teised!

Vaude 00:01:39
meie 00:05:13
Nike 00:02:06
Salomon 00:01:11
Duncan 00:02:47
Spordielamused 00:03:18
Ja mul veel ei saanud uisk korralikult jalga, vaid jäi kannast kuidagi kehvasti.

5 km uisu ajad, olime kiiremad kui Vaude!:

Vaude 00:16:29
meie 00:15:40
Rocmar 00:15:24
Nike 00:14:43
Salomon 00:16:45
Duncan 00:16:42
Spordielamused 00:14:02

Tulemuseks tuli 7 tundi ja 28 minutit. Lisaks ohtralt trahvi, kuna 3 liige puudus. Aga viimaseks ei jäänudki! Kuid parimate tiimide käest saime ikkagi pea 2 tunniga.

Tagantjärgi tarkus tuli juurde: enne võistlust tuleb puhata ja otsustada tuleb kiiremini. Ja muidugi kordamiseks juba varasemalt teada olev tõde: paremini orinteeruda, kiiremini joosta ning ratast vändata.





Esmaspäev, 29. aprill 2013

A raja proov Tallinnas

KTM tiimi kapten Kala loobus auväärsest tiitlist ning asus varumeeste pingile. Asemele tuli Eino, kes ei leppinud B rajaga, vaid soovis seiklust täie raha eest. Nii õnnestus Margusele auk pähe rääkida osalemiseks A rajal ja olimegi esimesel Tallinna etapil rivis. Konkurentsi ka vähem.
Stardis kohtasime vana Soosambla tiimi liiget Heigot, kes muhedalt jalutades nautis mitte osalemist ning nähes, et me A rajal oleme, pidas meid tiba hulludeks.
Kuid, mis see veidi pikem rada meile ikka teha saab? Seda saime varsti teada.
Alguseks oli politsei konvois rattasõit, mille ajal üritasin kaarti uurida ning tulevaste tegevuste osas plaane pidada. Ega palju ei jõudnudki: täringu ülesande mõtlesin välja, sain aru, et järgmine etapp on tulip ning, et tulipis lõikeid teha ei saa, vähemalt mitte lihtsaid.    


See, et peale politsei eskorti kohe andmiseks läheb, poleks arvanud, muidu oleks oma stardipositsiooni ikka parandanud, reaalselt tuli pea 3 minutit hilisemat starti, kuid see oli tegelikult pisiasi. Täringupunkti saime võetud, tulipiks valisime 1 raja, mis oli tegelikult õige otsus (tagantjärele tarkus!), sest 2. rada suundus alguseks liiga pehmet teed pidi lõunasse.
Tulipis tuli kobistamisi juba enne esimest punkti, sest minu arust rada ei klappinud päris tegelikkusega, kuid liikusime kriitilisel hetkel teiste sabas ja jõudsime punkti. Edasi üritasime jälgida tulipi legendi, kuid ikkagi pöörasime liiga vara ära ja siis ei osanud enam õiget rada valida. Tegelikult oli seal lõike koht ja ju siis mõned tiimid raalisid selle välja ning suutsid meid eksitada. Veidi sõitsime edasi tagasi ning siis sõitsime teiste kannul, kuni kohtasime B raja Müttajaid, kes kinnitasid meie õiget suunda. Tänud neile!
Järgnes rattaga teekond 6 punkti, mis kulges üle soo ja oma asukoha suutsin paika panna ning liikusime julgelt edasi. Aia värvimisest pääsesime, sest värv oli otsas, kuid pidime 5 minutit ootama. Sel ajal sai veidi kaarti uurida ning järgmist etappi planeerida.
Punktist väljudes oskasin ikkagi vale suuna valida ja oma vana kodutänava - Valga tänav - suunas pöörata. Tervitasin ka aias rassivat endist külanaabrit Valerit, siis pöörasime ümber ja valisime õige tee. Ega Valeri vist aru saanud, kes teda tervitas ja kes need hullud edasi tagasi sebisid, vaatas vaid kahjurõõmasalt meile järele.
Valikorienteerumine läks normaalselt, edasi rattaga punkti 14, valisime sama tee, mida mööda tulime, sest rada oli suht heas korras ja ei tahtnud riskida teiste valikutega. Enne punkti jõudmist lagunes Margusel sadul ja kahjuks oli ta sunnitud edasi püsti asendis sõitma. Eino üritas vahepeal küll Marguse ratast naisvõistlejatega ära vahetada, reklaamides ilma sadulata ratta positiivseid omadusi, kuid naised olid liialt keskendunud sportimisele ja ei kasulikku ettepanekut tõsiselt.
Senini oli kulgenud kõik suht normaalselt, mõned pisikobistamised, mis ajaliselt tähendasid küll minuteid, kuid mitte palju. Ülejäänu jäi füüsise taha, milles olime parimatest 20-30% kehvemad. Ja mida edasi, seda raskemaks läks.

Edasi oli veidi jooksu, siis rullid. Kuigi siin oli märkeorienteerumine, siis panime esimese punktiga kohe mööda ja võtsime vale, eksitas mind punktile märgitud number, mis klappis legendiga. Kuid rohkem eksimusi ei teinud, olin kaardi peal ja võtsime õigeid punkte. Ka viimase 21 punkti, milleks tuli valgustuspostid üle lugeda. Rulluisu aeg oli meil suht hea, kaotus parimatele ca 5 minutit.
Järgnes jooks ja lisaülesanne, millega hakkama ei saanud ja tegime väikese trahviringi.
Edasises jooksus oli Margus mul juba kummiga järel, sest muidu poleks joosta saanudki. Siiski olid meie jooksu ajad enam vähem normaalsed, kaotused jäid normi piiresse ja vigu ei teinud.
Järgnes rattasõit kanuu starti, kus jäime korraks aia taha pidama, sest Eramaa värav oli suletud. Tegime põhja poolt ringi ja jõudsime järve äärde.
Olin juba enne kanuu legendi vaadanud ja polnud asjast aru saanud. Sellised tobedad lõigud ei andnud mulle selget pilti. Nii õnnestuski alguseks liikuda 34 punkti, imestasime, et kuidas see polegi õige, käisime siis ka 33 juures, sellega panime kaardi paika ning siis otsustasime osa punkte joostes võtta. Võtsime 31 ja 32 koos, siis saatsime Marguse jalutades 34,  läksime Einoga ise 33 punkti kivi juurest võtma ning seejärel suundusime kanuuga 34-ndasse. Ja seal kolmekesi kanuuga tagasi algusse. Saime kanuuetapil parima aja - 77 minutit, nii kaua ei suutnud keegi neid punkte otsida!
Järgnes ratta joonorienteerumine, ei midagi keerulist, vaid Margusel oli raske, sest sadulat polnud. Viimasel asfaldi osal vahetasime rattad ära ja andsin Margusele kergendust, kuid ega see palju päästnud. Viimane jooksu osa oli talle raske, kummiga vedades üritasin asja kergendada, kuid kogu aeg ikka joosta ei õnnestunud.
Ergomeetri tegime läbi, lisaülesandes Eino panime köie otsas, kuid minule ja Margusele jäi raskem osa mees tagasi tirida. Raskemaks osutus enne finisit kõrguses purde ületamine, seal andis Margus alla ja loobus.
Kuid aega kulus veid vähem kui 6 tundi ja tulemuseks saime 42. koha. Mitte nii hea kui oleks lootnud. Arvestades tehtud vigu oleksime võinud ca 30-40 minutit kiiremad olla, mis oleks tähendnud kohta esimeses 30. Kuid ülejäänu oleks füüsise taha pidama jäänud.
Vaadates tulemusi on meie sooritus liidritega võrreldes ca 30-35% kehvem rattasõidus, jooksus ca 25%, rulluisus 15%. Kanuus saime seekord ca 2 korda pikema aja, mis jäi rohkem ajude kui füüsise taha. Kuid ega me esikohale pretendeerigi.
Margus oli päris väsinud, lubas järgmine kord mõelda Kalmeti lubadusele vajadusel mõnd liiget asendada. Kuid usun, et väike pingutus tuleb vaid kasuks ja järgmisel etapil näitame paremat vormi.














Kolmapäev, 12. september 2012

Jõu ja ilunumbrid Kiviõlis


Viimane Xdream etapp Kiviõlis lubas meile tuhamäge ja tööstuslikku ekstreemsust. Mõlemaid õnnestus ka saada, eriti tuhamäge, kohe mitu korda, küllastumiseni. Kui Raplamaa Xdreamil hajutati võistkondi tiimi liikmete hajutamisega ning seda väga edukalt, siis Kiviõlis tehti hajutamine puhta jõuga: kes talub tuhamäe jooksu rohkem, sees on eespool.
Puhtad poisid enne starti
Nagu avalauses mainisin, oli mäejooks oodatud, kuid ei lootnud seda nii mitu korda vallutada, asi meenutas juba 25 aastat tagasi tehtud sügisesi suusaimitatsiooni trenne! Kartsin, et mõni meie tiimi liige ei talu pulsi kõrgeks ajamist ning mäejooks kisub meie tempo tõsiselt alla. Ja nii ka oli, kuid nõrgimaks lüliks osutus seekord kapten Kalmet, kelle lapsepõlv oligi möödunud just sellises keskkonnas ja kelle imika rada kulges just tuhamägedel ja kes tundis kohest sügavat nostalgiat Kiviõli ümbrust silmitsedes, ainult joosta ei jõudnud enam nii nobedasti, kui paarkümmend aastat tagasi.
Kuid start pidi algama rattaetapiga, aga algas valikuga, kas ratas või jooks ja seda Kiviõli krossirajal. Mul läks jupp aega enne kui aru sain mida tegema peab, sest kaardil toodud lause "Krossiraja võib läbida joostes või rattaga.." oli ikka suht ebaselgelt väljendatud, sedasama tõdeti ka üritusejärgsetes foorumites. Igatahes panime teiste järel jooksu, sest ise ei osanud kohe oma arvamust paika saada ja kuna kõik pistsid liduma, siis tegime sama. Ma olin veidi liialt kinni ka algselt öeldud infos, et esimene etapp on ratas ja arvasin, et tegu on just selle tulipi osaga. Juba krossirajal joostes märksain lõpuks, et see ratas hakkab alles 11 punktist. Krossirada joostud, siis oli ka kaart üle vaadatud ning enam vähem selgus järgmiste tegevuste suhtes olemas. Kuid ikkagi suutsin alustuseks suunduda 65. punkti suunas ja tahtsin juba tuhamäge vahele jätta, kui Kalmet seda märkas ning pidime tegema sellest väikese lisajooksuringi.
Edasipidine jooks oli puhas füüsiline katsumus, ma eriti jooskukaarti ei vaadanud, vaid tegelesin järgmise rattatulipi uurimisega. Jooksime teiste taga ja korjasime punkte, tuhamäge vallutasime 3 korda. 
Ainuke otsimine tuli punktiga 62 "metsa piir", mis kindlasti ei asunud seal, kus ta oli kaardil näidatud, vaid paarsada meetrit lääne pool (seda on näha ka joonistatud gps teekonnal). Kirjelduse järgi "metsa piir" oli küll õige, kuid see mets oli sealkandis niigi suht hõre ja metsapiiriks võis lugeda igasugust tihedamat puudesalu.
Jooks tehtud ning Kalmet küpsetatud. Võtsime rattad ja alustasime tulipiga. Olin jooskmise ajal tulipi lõikekohad välja rehkendanud ning polnud eriti keeruline pöördest 5 minna pöördesse 7. Seal kohtasime ka Annekeni tiimi ja mulle meenus öine Valga etapp, sest nende nägudelt paistis selgelt äraeksinu ilme ning nii nad meile sappa võtsid.
Kahjuks oli meie rattasõidu tempo väga madal, sest tuhamägi oli oma funktisooni täitnud. Samas ei läinud meist keegi ka eriti mööda, pigem jõudsime ise paarile tiimile kannule. Margus kippus ikka eest ära sõitma ja just naistiimidega kaasa minema, pidin teda mitmel korral pidurdama ja ootele sundima. Seekord oli tõesti kahju, et meil vedamiskummi rattaküljes polnud, oleks mitmeid minuteid kiiremini saanud liikuda.
Järgmine tulipi lõige oli peale oksahunniku punkti 12, kus 22 pöördest sai otse 31-sse. Arvestasin 31 pöördest tagasiliikumistee KP-sse 13 ning mõõtsin meetreid. Õigest teerajakesest sõitsin veidi mööda, sest meetrid polnud täis ja eeldasin, et rajake on juba parajalt liidrite poolt tambitud. Kuid meie üllatuseks olime selle lõikega jõudnud just liidritele järele, kes parajasti punktist tulid. Veider oli vaadata GPS jälgimisel olnud esimesi tiime, kellest mõned isegi edasi tagasi otsad kohusetundlikult läbi sõitsid. Igatahes tulipi lõikega olime me jälle esimese 20 võistkonna hulgas.
Kodus veel kaarti vaadates mõtlesin ka varianti, et kas oleks olnud võimalik kohe oksahunniku KP välja raalida ja kaardile panna. Teoorias oleks olnud, kui oleks saanud kohe järve äärsest punktist lähtuvale õigele teele pihta, samas oleks sellise variandi puhul eksimise risk ikka suhteliselt suur olnud: valid vale tee ja oledki kurat teab kus.
Järgnev jooksuetapp algas hästi, kuid punktiga 16 tegime väikese kobistamise.
Lisaülesandeks olnud metsaliikide määramise tegime läbi teisel katsel. Jooksu ajal olin vaadanud küll erinevaid puid, kuid seda just punkti ümber. Ei osanud arvata, et küsitakse kogu piirkonna metsa määramist. Ja ega ma tegelikult eriti ei mäletanud ka sedagi, mis mets punktide ümber oli. Ja ega ma mõningaid puid ei tunneks üldse ära, näiteks remmelgas - mis pagana liik see sihuke on, troopiline taim vist....
Kanuupunktid panin kaardi peale ja kahjuks 22-sega eksisin ning paigutasin ta liig lähedale 23-dale. Sellepärast tegime ka otsuse, et võtan 22 ja 23 joostes, seejärel suundume kanuuga 24 punkti ja seal kanuuga tagasi (arvasin, et 24 KP on liialt soine maa poolt lähenemiseks). Tagantjärele tarkusena polnud jooksmine kõige õigem valik, parim lahendus oleks olnud joosta 22, kohtuda kanuuga 23 -s ning sealt edasi võtta punktid kannuutades. Kuid samas arvestades Kalmeti kehva füüsilist olukorda oli hea, et sai talle veidi puhkust antud.
Vaadates kanuu esimesele punktile kulunud aega, mis mõnel tiimil oli 1 minut!!! ja samas trahv vaid 5 minutit, tundub, et reeglites on midagi valesti. Saan aru, et üks liige pistis aegsasti punuma, samal ajal kui teised rahulikult veel lisaülesande lõpetasid ja kanuu juurde liikusid. Sellises kohas peaks trahv vähemalt suurem olema, et koosliikumise reegel oleks ikka täidetud.
Kanuule järgnes pikem ratas, mille alguse teevalikus tahtsime otse suurele maanteele jõuda, kuid narr oli vaadata oma rinnaga eramaad kaitsevaid lapsi. Ikka jaburaks läheb mõnel inimesel see eramaa mõiste, kui isegi tee peal ei või sõita! Tegime siis ringi, kuigi GPS jälgimisest oli näha, et esimesed tiimid pääsesid seal läbi küll. Eks tuleb siis olla esimeste seas!
Raja lõpu osas miskit erilist ei juhtunud, sõitsime omas tempos lõpuni, kärustasime autoga parklale topelt ringid peale, sest ei saanud aru, kus see õige rada oli ja olimegi finishis. Lõpptulemuseks 28. koht ja kogu hooaja üldarvestuses olime 32. kohal edestades kindlalt omi konkurente tiimist X6!
Ja kummi ostsin eelmisel nädalal ära, järgmine kord näitame rattaga, mida suudame!




Kolmapäev, 1. august 2012

Soe suvi Raplamaal

Xdreami ilus tüdruk
KTM teami järgmine osalemine Xdreamil oli Kaereperes, Raplamaal.
Külm ja vihmane suve algus oli võistluste ajaks möödanik ja saime mida olime soovinud (tõsi, mina küll mitte): sooja suve.

Hommikul oli juba 23-24 C ja õhtul peale võistlust 33 C. Ja ilus ning kuum päike. Ja ilusad tüdrukud Xdreamil!
Kuid meil pole ju aega muuga tegeleda kui võistlemisega.

Juhendi järgi lubati ujumist ja lestasid ning pakkisime oma varustuse pakiraamile. Juua võtsin 2 pudelit, sest karta oli ülipalavat ilma ja rohkem vedeliku kulu.

Peale kella 11 käis stardipauk ja vaatasime kaartidelt meid ootavaid seiklusi. Algas üritus rattaetapi ja hajutusega. Kuna Margus pole just parim navigaator (vähemalt ilma elektrooniliste abilisteta), siis veidi kõhklemist ning jagasime ringid kätte: Kapten Kalmet võtab C raja, Margus A ja mina B, kusjuures meie Margusega sõidame koos. Sõitsimegi Margusega koos 1A punkti, jätsin ta punkti võtma ning ise liikusin mõnikümmend meetrit eemale ootama. Ootasin siis minuti ja rohkemgi, kuid Margust enam ei näinud. Kas tõesti läks märkamatult must mööda? Nägin eespool üht valgesärklast ja vajutasin pedaale, et järgi kihutada, kuid see polnud otsitav. Liikusin siis punkti 2 A ja sealt edasi minnes kohtasin ka Margust: ta oli läinud teiste tuttavatega A ringi punkte korjama, oli küll mulle öelnud, kuid ma polnud kahjuks kuulnud. Asi selge, läksin võtsin oma 2B punkti ja kihutasin edasi 3B poole ning sealt 4B-sse. Punktid olid kiirelt leitavad ja varsti olingi suunaga 5 punkti, kus tee peal jõudsin ka Margusele järgi.

Üllatuslikult polnud Kalmet veel saabunud, kuid see andiski meile veidi lisaaega aru saada järgmistest tegevustest. Oli selge, et peale räätsade tegemist tuleb lestad kaasa võtta ning soo peale minna, kus järgmise etapina ootas meid ujumine. Olime rattaetapi lõpus 17.kohal, mis näitab tegelikult kui kasulik on ikkagi rahavast veidigi hajutada. Täitsa uskumatult vähe on ikka tiime, kus kõik liikmed kaarti suudavad lugeda (nende hulka kuulub ju ka meie tiim).

Veel enne kui Kalmet saabus otsisin räätsade materjalid, nööri ja sain ka puuri, mida pidi ka ju mõned minutid ootama. Kahtedele räätsadele jõudsin ka augud teha, edasi juba igaüks sidus oma jalatsid nööridega kokku ning minemas me olimegi. Kiire tegutsemine ja piisav ettevalmistus enne Kalmeti saabumist lubas meil osavate käte ringist väljuda 13.nda kohal.

Margus ponnistamas
Järgnes tüütu matk läbi soo, vineerist tahvilikesed jalas.Kalmetil lagunesid räätsad juba esimesel paarisajal meetril. Minu omad pidasid lõpuni vastu, kuid üks neist liikus talla alt jala külje peale ja üldse oli see räätsa värk veidi jama, sest lõpuks vist enamikul võistlejatel neid ikkagi jalas polnud.
Räätsadega või ilma oli Margusele soo ületamine parajalt raske, jooksmisest polnud juttugi ja ujumise etappi alustasime 16. kohalt.

Kuid ujumine sobis kuuma suvepäevaga ja meie kapten Kala õigustas oma nime. Ujusime välja parima aja ning etapi lõppedes olime 10.kohal! Kasutasime kõik lestasid ning Kalmetil ja Margusel oli ka kumm kõhu alla. Kummiga variant oligi parim lahendus lestaujujatele.

Minu sukeldumislestad olid ilma spetssaabasteta liig suured ja jalgade liigutamine oli veid väsitav, ujusin enamuse aja selili.Fotoluksi fotograaf tabas mid ujumisel ka piltidele.
Kapten Kalmet - nagu kala vees
Peale ujumist oli lühike jooks, lisaülesanded ja siis jälle jooks üle soo tagasi rattaalasse. Aega oli kulunud juba veidi üle 2 tunni ning palav ilm, koos soo maastikuga küpsetas Margusest vee välja. Kaunid Areal teami naised jooksid meil lihtsalt eest ära ja me ei suutnud millegagi vastata.

Ka järgnev ratas oli Margusele raske, meist möödusid veel mitmed tiimid ja kanuu alguseks olime 17 kohal. Vee alad olid meile sobivad ja kanuuga parandasime oma positsiooni, möödudes naistiimist, kes kanuu sõidu pikendamiseks slaalomit harrastas.

Ja jälle jooks, mis oli raske, nüüd ka Kalmetile. Heinamaad ületades tundsid, kuidas päike kõrvetab ülalt ja maa kiirgab oma kuumust altpoolt, metsa vahel oli veidi parem, jõge ületades oli juba päris hea, sest sai end niisutada sogase, kuid õhust jahedama veega.

Puu otstest sai punktid kätte, Kalmeti aitas puu otsa üks kaunis naine, tänud talle selle eest! Meeste abi vist ei kõlvanud Kalmetile...
Ei taha mitte veest välja tulla!
Kuid oli ka mehi, kes abistasid naisi, üks stiili näide allpool olevalt pildilt. Meie kahjuks need abistajad polnud.   
  
Jooksu etapil nägime oma konkurente ka X6 tiimist, kes olid küll väsinud, kuid nihkusid järjekindlalt meile lähemale.
Meie hea positsioon ergutas meid tagant ja sõitsime viimasele rattaetapile. Esimeses joonorienteerumise punktis sai X6 meid kätte ja möödus suht paratamatult, meist polnud füüsiliselt vastajaid. Kuid ma pedaalisn nende kannul metas servani ning tee ääres jäin korraks seisma, et kaarti vaadata. Torkas kohe silma kahtlane haak teisel pool teed ning märkasin ka võrku, mille otsas oli punkt. Kahjurõõmsalt (mis on ju maailma siiraim rõõm!) vaatasin X6 tiimi sõitmas Kaerepere poole ilma võrku nägemata.

Kuigi oleme piisavalt võistelnud ja mitte enam noored (vanad ka mitte!), tõstis X6 viga meie hasarti lõpuni sõita ning oma sõpru edestada.
Skywalkerid panin endale jalga, sõprade abiga tegime ringi ära ning möödusime ühest naistiimist (sama tiimi liige aitas Kalmeti puu otsa) ning lõpptulemusena saavutasime 16.koha. Parim koht senini meie 5 aastase Xdreami ajaloo jooksul.
Hää tulemus motiveeris seltsimehi ka kirja panema XTsporti bike rogainile 26. augustiks, mis toimub Jõulumäel ja on heaks prooviks enne Kiviõli etappi.



Teretulnud abi!






















Reede, 8. juuni 2012

Xdream Läti Vabariigis

Eino ja Kalmet Tallinna etapil
KTM tiimi üritused hakkasid küll juba Xdreami Tallinna etapiga aprilli lõpus, kuid kahjuks ei õnnestunud mul endal osaleda haige põlve tõttu.
Tallinna etapi tegi meeskond läbi kaasates vapra spordimehe Eino ja tulemus kujunes üheks väljapaistvamaks: esikümne koht (tõsi küll tagantpoolt lugedes). Kuid oli olnud  lõbus ja eks seda tõesta ka kapteni naerul nägu piilumas Eino õla tagant.

Öine etapp Valgas palju nalja ei tõotanud, sest pikad öised etapid on alati olnud meile parajad pähklid ja kuna olin ka ise osalemas, siis logelemist polnud loota.

Ettevalmistuseks tegime nädal enne võistlust Keila Joa kaardiga rattasõidu, mille tulemuse Kalmet võttis kokku sõnadega: "Orienteeruda me ei oska" ja eks pidime koos Margusega ka ise tunnistama arvamuse õigsust. Kuid lohutuseks võin alati tõdeda, et on olemas veel kehvemaid orienteerujaid (mõned neist isegi minu ilusad naistuttavad!).

Niisiis olime laupäeval teel Valka ja moraalselt valmistusime külmaks, vihmaseks ja pikaks võistluseks, lisaks ootamas Läti mõistatused ja muud tundmatud öised tegijad. Moraalne ettevalmistus oli tähtis, sest eelmise aasta Orisaare etapi järel kirusin korraldust ja pidasime plaani enam öistel etappidel mitte osaleda, kuid eks selle spordiga ole alati midagi parandamist ning enamuses need on ikka meie oma lollused ja vead, mis annabki indu järgmine kord teha asjad õieti.

Valga võistlus oli seekord organiseeritud koos Läti analoogse sarjaga, mis lisas osalejaid ja täiendavat organiseerimist korraldajatele. Korraldus ei sujunud just parimal moel, sest start hilines ja ka tulemuste saamine venis, kuid ega ei saa ka väga kritiseerida, sest rahvamass oli suur ja ega piiriülene koostöö vajab kindlasti veidi harjutamist.
Samas oli Läti poolelt lisatud erinevaid nupuülesandeid, mis minu arust olid päris toredad ja lisasid seiklust.

Alustuseks sõitsime rattaga kolonnis 18 km Valgast stardipaika. Sellest sõidust leidsin ka paar pilti minust ja Margusest ilusate kollaste vestidega.

Ja ca kell 22.30 algas tegelik võistlus: hakatuseks pidi otsima metsast 3 punkti, saama neilt rooma numbrid ja tegema lahutustehte, mille tulemuseks on jooksuetapil võetav KP de arv. Saime sellega suht keskmiselt hakkama, õnneks polnud mitte mingit rabistamist ja varsti istusime rataste seljas teel esimesse vahepunkti SF1. Vaatasin kaardilt enda arust parima raja, kuid ikkagi pöörasime liiga vara metsa sihile, mis polnud eriti sõidetav ja kulgesime KP poole mitte just kõige otsemat teed pidi. Ajaliselt olime pea poole kauem rajal võrreldes parimatega.




SF1 jätsime rattad ja läksime jalgsietapile, kust pidi võtma 5 punkti, otsustasime ringi 56-55-59-58-57 kasuks. Kohe etapi alguses lõpetas töö minu Silva lamp, aeg ajalt siiski põledes, kuid enamuse aega oli kustunud. Kirusin kuradi rootslasi kalli ja kasutu lambi pärast, valguse puudumine segas nii kaardi lugemist kui ka pimedas liikumist ning hiljem rattaetapil oli see näha ka sõiduaegades. Lambi patareiboksi tagudes ilmus aega ajalt tuluke siiski välja ning tundus, et tegu on mingi kehva ühendusega. Hiljem kodus asja uurides pean tõdema, et patareid olid väsinud ning arvatavasti võttis jahe ilm patareidelt soovi piisavalt elektrit anda, sest ühtki katkestust ma lambi ahelas ei tuvastanud. Igatahes tuli tõdeda hea valgustuse eeliseid, mis näitasid kaugelt ära KP asukoha (see jutt käis teiste seiklejate kohta).
Punktide võtmisel kobistasime KP58-ga ja 57-ga, mõlemaga ca 2-3 minutit liigset ajakadu. Kodus vaadates sain aru, et samal kaardil oli just see piirkond kujutatud ka suuremas mastaabis ja koos reljeefiga: kui oleks seda metsas märganud, siis oleks ka punktid kiiremini leidnud. Siiski oli jooksuvaliku aeg meil suht keskmine ja ega väga suurt kaotust ei tulnud.
Jooks tehtud võtsime rattad ning läksime otsima 6 KP-d 10 - st. Esialgne plaan oli kasutada ka sihte, kuid siis saime aru, et rattaga neil sõita ei õnnestu ning otsustasime võtta punktid 44-45-46-49-41-50, sest need jäid teede lähedusse. Ega öine rattasõit Läti tihnikus väga kerge polnud, sest eksisteeris ka teid, mida kaardil polnud ja aeg ajalt jäime ikka seisma ning täpsustasime oma asukohta. Kuid punktid leidsime suht kergel, välja arvatud 49, mida algselt otsisime hoopis valest kohast eksitatuna kaardil mitte olnud teedest. Peale 50 KP-d sõistime välja suurele teele ning minu vedamisel tegime tempoka sõidu SF2-te. Tiimikaaslased olid üllatavalt sitked ja pidasid tempole hästi vastu. Rattasõidu ajaks oli ilm parajalt jahenenud ning panin selga lisadressi, õnneks ei tulnud vihma, vaid veidike tibutas mingi aeg, kuid see ei saanud segavaks. Rattasõidu ajaline kokkuvõte oli siiski kehvapoolne, sest kulutasime aega jälle pea poole võrra rohkem kui parimad.
SF2-s olin veidi segaduses ega osanud kohe ette võtta järgmist tegevust, kas morse või paat, kuid siis märkasin rattaala sisepääsu juures juhendit suunduda jõe peale.
Jooksimegi sinnapoole ning hetkeks jäime ka seisma, sest tekkis arvamus, et võiksime ka rattaga sinna sõita, õnneks seda siiski ei teinud, kuigi tundus, et otseselt keelatud see ka polnud (tegelikult oli legendis kirjas "jooks", seega oli keelatud, segadust tekitasid juba rattaetepile minejad ja ka mõned katkestajad, kes ratastel Valka sõitsid).
Kummipaadiga sõudmine polnud just keeruline kuigi kulgesime aeglasemalt kui teised. Hea võrdlus oli meil veidi ees olev naiste tiim, kes enamuse aja ei aerutanud, samas kui meie tegime pidvat tööd edasiliikumiseks. Saime naistest küll mööda, kuid suure vaevaga. Kas meie tiimi mehed ons nii rasked, et paadi edasiliikumiseks on vaja topeltjõudu?

Järgnes morse mõistatus, mille Kalmet ja Margus vaikimise delegeerisid mulle, ise samas üritasid ristsõna lahendada. Pikema seismise peale suutsin kaks sõna kokku panna BEE ja BAT ning loobudes ülejäänud kahe arvamisest asusime teele.  Nüüd jäi kuskil SF2 Out kontrollpunkt fikseerimata, kuigi me tavaliselt tegime seda kõik koos. Tagantjärgi on raske öelda miks, kas ei fikseerinud SI pulk punkti või olime ise lohakad, kuid igatahes trahvi saime 15 minutit.

Punktid BEE ja BAT võetud,  oli suund juba Eestimaa Valga peale võtmaks punkti 24. Kaardi järgi arvasin, et sinna viib teerada, mida võiks rattaga sõita, kuid eksisin kõvasti. Üritasime läheneda punktile kagust, kuid see rajake oli ikka olematu ja kadus sootumaks. Oleks olnud lihtsam, kui seda rada poleks seal üldse peal olnudki, kaotsime vast 20 minutit punkti otsimisele keset võsa. Vaatasin ka teiste tiimide aegu ning üllatavalt paljud olid kulutanud sellele punktile liigset aega.
Järgmine jooks oli lihtne, vaid kaaslased hakkasid väsima ja kippusid kõndima, isegi mööduvad naised jätsid Kalmeti ükskõikseks ega sundinud pingutama.
Vahepeal üritasin jooksu pealt ristsõna lahendada ja sain paar tähte kätte. Mõtlesin, et sõna võiks olla seotud orienteerumisega ning tuletasin välja seiklusspordi vaste inglise keeles: ADVENTURE. Ja tuli välja, et oligi õige sõna! Kodus laua taga lahendasin ristsõna 5 minutiga, sest osa sõnu olid lihtsad ja teised sai paari tähe järgi juurde tuletatud.
Pääsesime kohe lisaülesandesse, mis seisnes külmas vees ulpides mööda ujuvpurret jõe ületamises. Kuna lõpuni oli vähe, siis polnud märjakssaamisel erilist tähtsust ning roomasin üle selle purde. Üllatavalt oli meie jooksuetapi aeg suhteliselt hea (paremuselt 12.), ise oleks jooksnud selle ju veelgi kiiremini.
Jäi veel viimane punkt ja siis oligi finish, aeg 9 tundi ja 6 minutit, mis koos trahviga andis 49. koha.
Tulemusega võis rahule jääda, paremaks saab minna vaid hästi orienteerudes, mis pimedas metsas tundub suht võimatu olevat, kuid harjutades kindlasti parandatav.





















Esmaspäev, 10. oktoober 2011

Keila Joa Bikedream

Keila Joal toimuvale BikeDreamile õnnestus Kalmet kergelt ära rääkida, sest kodu lähedus on meie tiimi kaptenile alati innukust lisanud. Kahjuks Margus ei saanud osaleda ning nii otsisin kolmandaks jalaks tuntud multisportlase Eino Karvaku. Eino jaoks oli orienteerumisformaadis rattasõit esmakordne kogemus. Kaardi lugemises lubas ta meid jõudu mööda aidata, kuigi väitis, end mitte eriti osavaks sellel alal. Samas polnud kahtlust tema rattasõidu võimekuses, kahjuks polnud meil vaid sobivat vedamiskummi, et mehe võimeid kasulikumalt rakendada.
Enne starti oli plaan olemas: ca 80 km ratast (20 km/h) ning arvestasin, et kaardil oleks otsejoontes vastav kilometraaz ca 60 km (15 km/h) . Saades kaardi, mille mõõtkava oli 1:35000, tähendas see ca 40 cm/tunnis. Selle järgi sai ka plaan joonistatud.
Tagantjärele tarkusega oli plaanil 2 viga: kui jooksu rogainil võib tegeliku kilometraazi  ja otsejoone suhteks võtta ca 1,35, siis rattas oleks pidanud võtma 2,0, sest mööda radu liikudes ei ole võimalik saavutada enamat. Eks suhe sõltub ka maastikust ja seal olevast radade võrgust, kuid ega ka Keila Joal radade vähesuse üle kurta poleks saanud. Seega oleks pidanud otsejoone plaaniks tegema 40 km, mis tähendaks ca 30 cm/h kaardil.
Teine viga oli oma tiimi jõuvarude liigne ülehindamine ja radade oodatust kehvem seisukord, mis ei lubanud saavutada 20 km/h keskmiseks.

Enne starti oli plaan valmis ja võtsime suuna Keila Joa mõisa poole: punktid 53, 52, 51, 50. Veidike oli mastaap harjumatu ja rattaga polnud sealkandis ka sõitnud. Selle sai punktiga 52 ka veidi kobistatud, kuid ülejäänud tulid kiirelt.
 Järgmine oli 54, kus tekitas veidi segadust maastik ja hooned ning kaardile märgitud teed - ikka veel polnud kaarti omaks saanud.
39 tuli suht kergelt, 37 punktile lähenesime piki liivaranda, eeldades õieti, et märg liiv on mere ääres rattaga täiesti sõidetav. Tee puntki 36 oli juba raskem, sest peale Vääna Jõesuu randa kadus rada sootumaks. Mina üritasin veidi paremalt minna, kuid jäin täitsa sohu, kõrkjatesse ja võssa. Pressisin end läbi ning meenutasin Orissaare öist kõrkjametsa: see siin tundus muidugi lapsemäng, kuid koos rattaga oli läbiminek kordades raskem.
Ka järgmine punkt 34 ei tulnud just kergelt, sest küla ümberminekuks teed polnud ja pressisime endid jälle läbi võsa. Tee, milleni jõudime oli küll lai, kuid auklik, märg ja kole. Siiski parem kui ilma rajata võsa. Punktid 31, 32, 33 tulid suht normaalselt, kuid aega oli kulunud juba 2 tundi ja oli selge, et lõuna pool me väga kaugele ei jõua.
Punkti 40 suundudes saime ka teada, mis asi on kaardil joonistatud väikese ruuduna - see oli trepp, millest üles tuli meil rattaid tarida.
 Siis punktid 41, 43, 47 ja 48. Enne punkti 48 jõudmist oli meil veel mõttes minna ja võtta mõni punkt lõunast, kuid  Kalmeti suhteliselt aeglane liikumine muutis meie plaani ja suundusime finishi poole, võttes vahepeal punktid 57 ja 55. Oli plaan ka 55 võtta, kuid  teeotsa juures oli meil finishini aega 10 minutit, millest lõpuni minekuks kuluks 5 min ja punktini oli edasi tagasi 1,5 km. Arvestades liikumiskiirust oli suht selge, et jääksime hiljaks. Seega sõitsime finishi, tulemuseks 19 punkti ja 44 koht. Polegi paha,
Liidrid läbisidki üle 80 km, mis arvestades teeolusid oli ikka suht palju, kui rehkendada ka pisutki aega teevalikute ja väikeste vigade jaoks.
Vana tegija Kalmet oli kurnatud ja kirus ennast, et meiesugustega välja tuli. Uustulnuk Eino jäi aga rahule. Nii ma alustasingi tal ajupesu XTspordi rattarogainis osalemiseks.