Esmaspäev, 10. oktoober 2011

Keila Joa Bikedream

Keila Joal toimuvale BikeDreamile õnnestus Kalmet kergelt ära rääkida, sest kodu lähedus on meie tiimi kaptenile alati innukust lisanud. Kahjuks Margus ei saanud osaleda ning nii otsisin kolmandaks jalaks tuntud multisportlase Eino Karvaku. Eino jaoks oli orienteerumisformaadis rattasõit esmakordne kogemus. Kaardi lugemises lubas ta meid jõudu mööda aidata, kuigi väitis, end mitte eriti osavaks sellel alal. Samas polnud kahtlust tema rattasõidu võimekuses, kahjuks polnud meil vaid sobivat vedamiskummi, et mehe võimeid kasulikumalt rakendada.
Enne starti oli plaan olemas: ca 80 km ratast (20 km/h) ning arvestasin, et kaardil oleks otsejoontes vastav kilometraaz ca 60 km (15 km/h) . Saades kaardi, mille mõõtkava oli 1:35000, tähendas see ca 40 cm/tunnis. Selle järgi sai ka plaan joonistatud.
Tagantjärele tarkusega oli plaanil 2 viga: kui jooksu rogainil võib tegeliku kilometraazi  ja otsejoone suhteks võtta ca 1,35, siis rattas oleks pidanud võtma 2,0, sest mööda radu liikudes ei ole võimalik saavutada enamat. Eks suhe sõltub ka maastikust ja seal olevast radade võrgust, kuid ega ka Keila Joal radade vähesuse üle kurta poleks saanud. Seega oleks pidanud otsejoone plaaniks tegema 40 km, mis tähendaks ca 30 cm/h kaardil.
Teine viga oli oma tiimi jõuvarude liigne ülehindamine ja radade oodatust kehvem seisukord, mis ei lubanud saavutada 20 km/h keskmiseks.

Enne starti oli plaan valmis ja võtsime suuna Keila Joa mõisa poole: punktid 53, 52, 51, 50. Veidike oli mastaap harjumatu ja rattaga polnud sealkandis ka sõitnud. Selle sai punktiga 52 ka veidi kobistatud, kuid ülejäänud tulid kiirelt.
 Järgmine oli 54, kus tekitas veidi segadust maastik ja hooned ning kaardile märgitud teed - ikka veel polnud kaarti omaks saanud.
39 tuli suht kergelt, 37 punktile lähenesime piki liivaranda, eeldades õieti, et märg liiv on mere ääres rattaga täiesti sõidetav. Tee puntki 36 oli juba raskem, sest peale Vääna Jõesuu randa kadus rada sootumaks. Mina üritasin veidi paremalt minna, kuid jäin täitsa sohu, kõrkjatesse ja võssa. Pressisin end läbi ning meenutasin Orissaare öist kõrkjametsa: see siin tundus muidugi lapsemäng, kuid koos rattaga oli läbiminek kordades raskem.
Ka järgmine punkt 34 ei tulnud just kergelt, sest küla ümberminekuks teed polnud ja pressisime endid jälle läbi võsa. Tee, milleni jõudime oli küll lai, kuid auklik, märg ja kole. Siiski parem kui ilma rajata võsa. Punktid 31, 32, 33 tulid suht normaalselt, kuid aega oli kulunud juba 2 tundi ja oli selge, et lõuna pool me väga kaugele ei jõua.
Punkti 40 suundudes saime ka teada, mis asi on kaardil joonistatud väikese ruuduna - see oli trepp, millest üles tuli meil rattaid tarida.
 Siis punktid 41, 43, 47 ja 48. Enne punkti 48 jõudmist oli meil veel mõttes minna ja võtta mõni punkt lõunast, kuid  Kalmeti suhteliselt aeglane liikumine muutis meie plaani ja suundusime finishi poole, võttes vahepeal punktid 57 ja 55. Oli plaan ka 55 võtta, kuid  teeotsa juures oli meil finishini aega 10 minutit, millest lõpuni minekuks kuluks 5 min ja punktini oli edasi tagasi 1,5 km. Arvestades liikumiskiirust oli suht selge, et jääksime hiljaks. Seega sõitsime finishi, tulemuseks 19 punkti ja 44 koht. Polegi paha,
Liidrid läbisidki üle 80 km, mis arvestades teeolusid oli ikka suht palju, kui rehkendada ka pisutki aega teevalikute ja väikeste vigade jaoks.
Vana tegija Kalmet oli kurnatud ja kirus ennast, et meiesugustega välja tuli. Uustulnuk Eino jäi aga rahule. Nii ma alustasingi tal ajupesu XTspordi rattarogainis osalemiseks.

Laupäev, 10. september 2011

Viimane XUnistus. Valgehobusemäe

Enne starti

Saaremaa öise "puhkuseetapiga" kergelt kõrini saanud Xdreamist oli teha veel viimane etapp Valgehobusemäel. Kogu 2011 hooaeg polnud meie tiimile just parim, sest senini õnnestus iga etapp korjata ka trahviminuteid, mis ikka tundusid ebaõiglaselt suured ja tulemuseks oli moraalne allakäik. Lisaks arvas kapten Kala, et ka füüsiline lagunemisprotsess on oma jälgi jätmas ja oleks aeg sarjale joon alla tõmmata.
Kuid Valgehobusemäele läksime positiivses meeleolus üritades vähemalt viimasel etapil anda endast minimaalselt parim. Seekord olid korraldajad uuendusena kasutusel võtnud viitstardi, mis minu arust toimis küll veidi vales järjekorras: kehvemad ees ja paremad taga.
Kuid sain ka korraldajatest aru, sest muidu võiks viimaste kehvemate ootamine venida liig pikalt õhtusse. Stardijärjekorda oodates ja startivaid tiime vaadates jäi mulje, et esimesse punkti minekul on olemas palju valikuid, kuid tegelikkuses ju polnud. Võtsime suuna lõunasse ja leidsime porise raja, mis meid punkti suunas viis. Juba jäid seal ette ka esimsed tiimid, kes vist enne õige tee leidmist olid mingi soojenduringi teinud. Ratas ja rattaralli sujusid, ajaliselt olime neil etappidel oma keskmistel kohtadel või veidike paremadki (kohad 19 ja 23), sest alguses me ikka jõuame ka füüsiliselt liikuda, kuid alati on peale esimest tundi tempo alla käinud.
Järgnes kanuuralli, esimest korda kanuuga tulipit sõita. Ka seal ei olnud mingeid üllatusi, ainult pöördepunktis tundus asi veidi segane ja ei saanud kohe aru, kas tuleb tagasi minna või veel edasi, sest algne liikumissuund oli justkui paremalt vasakule, kuid pöördepunktis vastupidi. Kerge kõhkluse järel oli asi selge, pöörasime paadinina ümber ja alustasime tagasiteed
Kanuusse minek!
Kuid lähenev naistetiim ajas Marguse pea segamine, mis väljendus ka reaktsioonina tema alakehas ja tulemuseks keerasime kanuu kummuli. Vesi külm polnud, samuti mitte sügav. Kuid paati polnudki nii lihtne veest välja sikutada ilma paati jääva veeta. Sebimiseks kulus 3 minutit. Ajaliselt oli etapiaeg meil 46., mis on suht keskmine, kuigi minu arust jääme oma liikumiskiiruselt kanuus teistele veidikene alla. Kuidas kiiremini liikuda- ei teagi, sest ees istudes ja täiega sõudes on raske öelda, mida me valesti teeme. Kanuujuhtimine on meil enam vähem selge ning üsna harva, kui paat ei hoia soovitut trajektoori. Oleme me tõesti liialt rasked võrreldes teistega?

Kanuuetapilt järgnes lühike ratas ja siis valikorienteerumine joostes. Siin sai tehtud ca 5 min viga ja ka valitud punktid polnud parimad. Eks maastik oli ka paras võsa ning nõudis head orienteerumisoskust. Kuid tõenäoliselt oleks pidanud alustama punktist 51 ja kui oli näha, et soo on joostav, siis võtta ka punkt 55. Meie tegime 52, 54, 56, 50, 57, 51 ning vea tegime punktiga 56. Kogu etapil olime 61 kohal ja parimatele kaotust ca 18 minutit.
Saatuslikud naised, kelle pärast kanuu uppi läks
Järgmisena oli ratta valik O ja valisime punktid 61, 59, 60.  Esimese punkti 61 saime kätte, kuid siis tundus edasiminek piki rada olema raskendatud, juba mõtlesime, et võtaks hoopis 62 punkti, kuid tänu kaasvõistlejatele oli selge, et rada on küll kehv, aga siht on sõidetav, kaotasime otsustamisele 4 minutit. Järgmine viga tuli punkti 60 suundudes, kus algul valisime suuna vale rada pidi läände. Kulus jälle 4 minutit, et veenduda vales suunas ning leida õige tee. Etapiaeg oli paremuselt 77. ja kaotust parimatele ca 11 minutit. Kui arvestada, et 8 min oli vigasid, siis ülejäänud 3 oli puhas füüsiline kaotus.
Joonorienteerumine oli veatu, kuid aeglane. Etapiaeg 33., mis ongi tegelikult meie keskmine koht.
Loomade tundmises olime suht head eksperdid, aeg 9.. Eksisime vaid ühe elajaga, kuid ega see puusaagimine palju aega võtnud ning oleks võinud veelgi kiiremini toimetada.
Viimasel rattaetepil olime 27. kohal, kuid kaotasime parimatele 10 minutit. Siin on paar minutit teevaliku kaotust, kuid ülejäänu on juba füüsiline nõrkus: kahjuks ei liigu me nii kiiresti kui tahaks ja sellest ka pea 30% allajäämine parimatele.
Petanque heites olin mina kindel käsi, kuid teised said kahjuks 0 ja trahviringist me ei pääsenud. Lõpuaeg andis meile 37. koha, seega keskmine tulemus hooaja lõpetuseks.

Laupäev, 13. august 2011

Öö, pimedus, kõrkjad ja kadakavõsa = puhkus Saaremaal

Õine Xdream toimus seekord saarte pinnal, lähtepunktiks oli Orissaare.
Kui rajamesitri eelnev jutt rääkis "tüüpilisest saarte loodusest", siis eeldasime ikka midagi ilusat: liiv, meri, männid, üksikud kadakad. Tegelikkus kujunes aga vastupidiseks, selliseks nagu pealkiri ütleb.
Kuid algas kõik veel normaalselt. Ratastega panime minema ja olime ühed vähesed, kes valisid esimesse punkti minekuks otsema tee, kuigi algul tundus veidi kahtlasemana. Igatahes olime Kalmeti sõnul nn "sooinimeste" (Sooinimene on liik, kes liigub metsas kogu aeg kaardiga ja kaardita ning joob soo vett) kannul ja need vedasid meid kenasti punktini. Punktist väljudes oli kohe tore vaadata, kuidas enamus inimmassi meile vastu valgub ja kaootiliselt punkti otsib. Nagu Soosambla tiimi blogist lugedes selgub oligi seal üks paras Browni sebimine toimunud. Kuid meie hoidisme liidrite kannule ja lootsme, et nad ei eksi ka järgmise punktiga.
Nii libedalt siiski ei läinud ja kihutasime punktist lihtsalt mööda. Minu jaoks on rattakaardi kiire lugemine ja samas ratta juhtimine alati ebamugav olnud. seda enam, et kaart on paras kribu ja teed tegelikult polegi. Seekord olid korraldajad trükkinud legendi ka nii, et seda ei saanud kaardiga samaaegselt vaadata: esimene kivi korraldajate suunas.
Igatahes sõitsime sest kivihunnikust mööda ja siis hakkasime ka ise kaardil ennast paika panema. Enne veel jooksime edasi tagasi suurele teele ja arvasime, et ehk lollikestel veab ja komistame punkti otsa - ei vedanud.
Nii olimegi juba kolmandas punktis ilusti massidega koos ja esimese punkti edu käest antud.
Neljandasse punkti minek oli füüsilise tugevuse demonstratsioon, suutsime vast 15-20 meeskonnast mööda kihutada. Kuigi tulemus oli nagu alati: algul paneme ja pärast longime. Kuid siis oli lonkimiseni veel aega.
Raketibaasi punktide otsimine oli tavapäraselt kaootiline. Tegelikult ei saagi aru, miks peab neid punkte niiviisi märkima. Seda enam, et öösel tundus see ümbrus ikka prajalt nähtamatu. Ainuke selgelt arusaadav koht oli "Kõrgeim tipp", ülejäänu leidmine öösel on ikka paras juhus. Muidugi oleks lihtsam olnud siis, kui oleksid Nõukogude armees samas raketibaasis aega teeninud. Kuid selliseid liikmeid meie seas polnud.
Teekond järgmisse punkti (7) oli juba vaevalisem. Üritasime algul sihile pihta saada, kuid tundus, et kogu mass sebis kaootiliselt ringi ja üritas otse läbi võsa ragistada. Öösel sihi leidmine tundus olevat võimatu. Valisime tee kaudu ringisõidu ning saime punkti suht normaalselt kätte. Märkasin siis esmakordselt, et mõni tiim uuris GPSi pealt lisainfot oma asukoha kohta.
Ka karjääri minekuks tegime ringi, kuigi mõistlikum vist oleks otse mööda metsarada sõitmine. Meie rattakiirus oli juba tavapäraselt rahulik, sest Margusel puudus jaks kihutamiseks ja Kalmetil korralik lamp valgustamiseks.
Sama rahulik liikumine jätkus ka jalgsietapil karjääris. Esimesse jooksupunkti minekuks valisime otsetee, mis tundus selle tobeda aerofoto järgi justkui enam vähem läbitav. Tegelikkuses oli paras kadakavõsa, segamini mingi okasroosikesega. Paha! Siis tekkis esimene kord mõte saarele tuli otsa panna ja ta lagedaks põletada: saaks vähemalt tsiviliseeritud maa-ala! Kuid see oli alles algus Saaremaa (Muhumaa) loodustingimuste tutvustamisel.
Järgmised rattapunktid kuni kanuuetapini olid leitavad-läbitavad. Kuid kanuuetapp sai parajaks kannatuste rajaks. Lugesin legendi, et tuleb võtta 4 punkti 7-st, seda, et viimane kanuupunkt on 21, ma ei märganudki. Kuskil kaardi paremas allservas oli see küll kirjas, kuid sinnani lugemisega ei jõudnud. Nii me siis otsustasime võtta algul punktid 51 ja 52 ja seejärel 53 ja 54. Algas juba "paljulubavalt" kui pressisime endid läbi roostiku vabasse vette. Edasi üritasime kulgeda 51 punkti suunas, kuid selle leidmine tundus ikka päris võimatu, jäime korraks keset vett tiirutama, vandusime ja sõimasime teineteist ning korraldajaid, siis tegime Kalmeti otsuse järgi ja liikusime punkti 52. Igatahes oli see leitav, sealt tagasi tulles hoidsime saare ligi ning üritasime komistada punkti 51 peale. Ega ilma teiste kanuude abita oleks see vist võimatu missioon olnud. Roostikus asuvat tähist avastada nende lampidega, mis meil olid poleks olnud lihtsalt võimalik.
Kui lugeda Soosambla blogist GPS kasutamise kohta, siis usun, et antud juhul oleks sellisest seadmest kindlasti abi olnud. Pimedal merel kõrkjatutte läbi otsida kaardiga, mis on suure mastaabiga ja ebatäpne, tundub ikka täiesti lootusetu. 
Ületasime taas tammi (tegelikult pugesime tammi alt läbi), raiusime endid läbi kõrkjate ja suundusime punkti 53. Selle saime kätte ja kuna tegu oli kõva maaga, siis mina läksin edasi 54, teised aga tagasi vahetusalasse 16. Punkti 54 minek oli algul paras kõrkjastikus liikumine: vaatad vaid kompassi ja astud, lootes kunagi kuhugi tsivlisatsiooni välja jõuda. Jõudsingi talude ja teeni, püsisin ilusti kaardil ja liikusin punkti suunas. Korra koperdasin ka elektrikarjusesse, mis andis varahommikul energiat veel mitmeks lisaminutiks. Öö hakkas tasapisi taanduma, kuigi päris ilma lambita veel hakkama ei saanud. Punkti juures kaldusin liigselt metsa ligi, eeldades et tunnen ära väikese lahesopi, kuid see ei  õnnestunudki, jõudsin mereni ning marssisin läbi mere ninani, kus punkt asus.
Tagasiteel 16 punkti olin algul kindel et liigun mööda teid, kuid siis vaatasin, et nii mõnigi lagendik oli normaalselt joostav ja lootsin väikesele lõikele, et oma teekonda vähendada. Vähendada teepikkust õnnestus, kuid aja ja närvide hinnaga: enamus "lõikest" oli pilliroog, kus abiks vaid kompass. Kurat! Küll tundsin puudust tikkudest, et see jama maha põletada!
Punktis ootasid mind juba tiimikaaslased, kes kahjurõõmsalt teatasid, et peame suunduma kanuuga punkti 21. Kalmet oli valmis juba lõpetama, kuid mina siiski mitte.
Küll oli tüütu nii madal vees aerutada, meel oli ka mõru, sest tundus, et olime viimased kogu sel võistlusel.
Järgnev jooks kulges rahulikult, enamuses kõndides, sest Kalmetil oli jalg tõsiselt valu tegemas ja ei võimaldanud jooksmist. Esimese pilliroopunkti saime kergelt kätte, sest eelnevad tiimid olid sinna maantee sisse trampinud.
Kuulitõukes täitsime normi ja lisaringi ei teinud. Punktide otsimine Orissaares kirjelduse järgi oli minu meelest lihtsalt tobe, kõik sõltus sellestk kui kiiresti keegi mingi kohaliku leidis ja hääd nõu sai. Milleks sellisedi punkte planeerida? Mis seikluslikkust neis on?
Viimane ülesanne redelil ronimine käis aga meile üle jõu. Pärast kommentaare lugedes võis aru saada, et tagumised redelid, millel ka meie turnisime, olid suuremate pulgavahedega, kui esimesed. Võib olla oligi, kuigi, eks siin mängis ka pikkus rolli ja seda meil puudu polnud. Lihtsalt moraalne seis oli kehv ja ei viitsinud enam kõiki korraldajate lollusi kaasa teha.
Lõpetasime 9 tunnise ajaga, tegelikult oli täielik siiber seiklustest, mida sai selgelt liiast. Oli lubatud ca 5 tunnist võitja aega, seega meie eeldasime endile ca 7 tunnist liikumist. Korraldajad võiks veidi peeglisse vaadata ja pakkuda ikka seda, mida nad on lubanud. Kommentaarides kuuldus nii pooldajaid kui ka vastaseid. Ei saa neist pooldajatest aru, kes kiitsid vaid takka, et said pikema seikluse - eks minge siis A rajale! Seal on veelgi pikem ja seikluslikum.
Igatahes arvas meie tiim, et see hooaeg jääb Xdreamil viimaseks. On juba osaletud ja nähtud ning korraldajad kipuvad vinti mõnede asjadega üle keerama. Siiski täna, kirjutades blogi ja maharahunenud emotsioonidega, võiks osalemist planeerida päevastel etappidel.
Kuid sügisel on jäänud veel 03.september viimane etapp, loodame, seal veidi paremini esineda.




Teisipäev, 7. juuni 2011

Õppetund Rõuges

Õpetussõnadele viitav pealkiri on mõeldud õppimisvõimelistele, kuid eks vanusega kipub uute teadmiste ja ka harjumuste omandamine olema järjest keerukam. Pirita Xdreami etapil jätsime lisaülesande kõige täiega vahele, nüüd Rõuges õnnestus Kalmetil ja Margusel jätta tegemata lisaülesande alguse märkmed, millest saime ka kohe 30 minutiga karistatud.
Seega progress on ilmne ja on loota, et järgmisel etapil saame vaid 15 min trahvi. Nüüd võiks kihla vedada, et kes meist see patune saab olema. Ja muidugi ennast kiitmast ma ei väsi: see kord mahtusin "arenemiskõlbulike" kriteeriumi alla!
Xdreami 2. etapp toimus Rõuges, minu kodukandi radadel, kuigi jooksnud ma Rõuge kandis pole kordagi. Viimased meenutused kaunist ööbikuorust on aastast 1990, kui ma oma pulmade ajal naise neiupõlve nime vesioina juures ojast alla lasin. Ja enne seda oli 1983 ja keskkooli lõpp ning suvepäevad, mitu päeva jutti jooberdamist ning lõpetuseks suurte kilekottidega taara ära viimine.
Seega vaid head-ilusad mälestused ja ega pühapäevane Xdreami kehvemat lubanud: suve alguse kohta üli ilus ilm, kaunis loodus, hulganisti ilusaid naisvõistlejaid. Sellise võitlusliku ning positiivse häälestusega läksime ka starti.


Hakatuseks oli jooks, millega tegime väikse vea, kui alustasime vasakult poolt järve lootes saada kiiremini, kuid ei õnnestunud. Kuid ega vahed suureks paisunud ning olime kõik pikas kolonnis, meie koht ca 70 peal.

Massiliikumises ka jätkasime kuni 3 punktini, kus ühekorraga oli rahvas nõutuna metsa all tekitamas Browni liikumist. Enda tunde järgi oleks ka liikunud veidi ida poole, kuid vaadates jõekese suunda võtsime kursi rohkem põhja, hoides end ühel kõrgusel paraleelselt jõega, kuni lõikasime teerajaga, mis meid punkti viis. Kirusin oma orienteerumisoskust ja massist segamist, kuigi tagantjärele on foorumites tunnistatud, et punkt oli veidi valesti. Siiski, vaadates oma liikumisteed Google earthis, ütleks, et punkt oli suht täpse koha peal, vaid teerajake, mis kaardi järgi kulges idast läände oli tegelikult kagu-loode suunaline. Igatahes õnnestus meil siiski suht kiiresti (suhteline mõiste võrreldes teistega) punkt leida ning edasi liikuda. Tulemuseks oli jooksuetapi lõpus 14 positsioon.

Järgnes kanuu, mille esimese punkti olin endale jooksmiseks valinud, kohtusin tiimikaaslaste ja kanuuga juba teises kanuupunktis, sest seal oli kanuu olemasolu kohustuslik. Valik oli õige ja olime juba 8 positsioonil.
Kanuusõit kulges veel rahuldavas tempos, kuigi tundsin kanuud üle maa vedades ikka parajat joogijanu ja väsimust. Päike paistis kenasti pähe ja praadis meist viimast võhma välja. Kanuu lõpus oli meie koht 11, millega võis kindlasti rahul olla.
Olime rajal olnud ca 1,5 tundi ja suvekuumus oli meid parajalt kurnanud. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud seljakoti joogiga selga panema, kuid pärast on ikka lihtne tark olla.
Järgneva jooksuetapi algus murdis Marguse, kes ei suutnud enam joosta ja ka kõndimine oli väga vaevaline. Valisime 61 punkti minekuks ka järve vasakkalda, mis tundus olevat viga, kuigi kaardi järgi oleks pidanud see olema suht lage ja joostav oli tegelikkuses rägastik ja turnimine läbi võsa. Samas parem kallas oli suht järsu mäe nõlvaga, tiheda metsaga ja siiski väikese teerajaga, mida ma alles hiljem märkasin.
Igatahes langes edasiliikumise tempo tuntavalt ning linnulaulu ajaks olime kukkunud 31 kohale.
Lindude ekspert oli Kalmet, kes pakkus tiivuliste nimed, kõike ei viitsinud lõpuni kuulatagi, sest oli aru saada, et ega me suurt midagi tea, kuid vigu tuligi vaid 2 tk!
Edasi rattaga Haanja suunas, kiirus oli tasane, kuid oli näha, et me pole ainukesed kannatajad. Raja servas leidus teisigi, kel krambid ja nõrkus kallal. Etapiajad olid meile tavalised 30-40 ndad ning samal positsioonil me ka olime üldjärjestuses.
Trahvipunktide lunastamisel oskasime ikkagi vigu teha, ei arvestanud kaardi mastaapi ning kihutasime õigest teeotsast mööda. Kogu seiklus läks maksma pea 7 liigset minutit.
Retk Munamäele oli veatu, kuid füüsiliselt vaevaline. Peale Munamäge oleks ma peaaegu lisaülesande punktist mööda kihutanud, olin keskendunud juba liigselt järgmise punkti teevalikule. Õnneks märkasin viga ning suundusime Haanja suusastaadionile. Võtsin joogipunktist topsi vett ja olingi suuskade juures. Ilusaid Vahuri ingleid vaatasin ka, kuid suutsin keskenduda võistlusele (olen vahel ikka tubli!).
Samas Margus ja Kalmet jäid kauemaks. Margus nautis kiluvõileiba, jooki ja Vahuri ingleid, kes toitlustamisega tegelesid. Inglite mõju oli väga tuntav, sest Margus tuli väge täis suuskamisele, samas peake oli segi aetud ja mees jättis lisülesande alguse märkimata! Kuradi naised! Nii lihtne ongi süüdlast leida!
Peaaegu sama jutt Kalmetist, vaid kiluleiva õnne ta ei tundnud, selle võrra enam vaatas ingleid. Vanade kreeklaste jutt sireenidest peab ikka paika. Mees on kord juba sihuke õrn ja mõjutatav olevus.
Edasine rattasõit suurt märkimist ei vääri. Haanjast oli toredasti allamäge liuglemine Rõuge suunas. Margus oli endiselt kiluleiva ja inglite positiivse mõju all ning väsimust ei tundnud. Nii lõpetasimegi ca 35 koha peal ning alles hiljem märkasime saadud 30 trahviminutit. Ega keegi viga ei tunnistanud, kuni väljatrükkidelt süüdlased selgitati.
Õppetunnid:
1. tuleb olla korralik ja tähelepanelik
2. Mitte vaadata naisi
3. Tuleb juua
4. Tuleb harjutada

Orisaares näeme!

Neljapäev, 28. aprill 2011

Seiklused pealinnas

Hooaja 2011 avastart toimus seekord rahva poolt armastatud Edgari kuningriigis. Korraldajad olid teinud tubli töö raja ettevalmistamise ja kooskõlastustega, mis arvestades kohalikke kombeid ei saanud olla kerge. Loodame siiralt, et mõne aja pärast mõnd korraldajat koos vastava linnaisaga Kapo poolt trellide taha ei panda. Ja kahju oleks muidugi meie raskelt teenitud ja tasutud osalustasudega kindlustada keskerakonna võimu.
Kuid võistlus ise sujus tõrgeteta ja selle eest veelkord kiitus organisaatoritele.
Kui nädal enne avaldati rattaalade paigutus, siis oli selge, et suundume Piritale seiklema ning kanuuetapi peaaegu et ainsaks toimumispaigaks sai olla Pirita jõe suue. Enam vähem nii ka juhtus, kuigi arvasin, et stardis tehakse ka väike hajutus, kuid tegelikkuses pandi kogu mass Kadrioru poole jooksma. Koos teistega ka meie tiim, mis juba "veteranidena" osales neljandat hooaega.
Jooksmine sujus meil keskmiselt hästi: kõige ees lidus Margus, kes hoidis tempo üleval, mina jooksin keskel ja jälgisin, et ikka ka Kalmet järgi oleks. Kalmet oli seekord alkoholivaba ja jõudis küll, kuid tarmukalt säästis oma varusid lõpumeetriteks.
Jooks näitas meie füüsilist võimekust ning lõpetasime kohal 19, kohe meie järel oli 2 sekundi kaugusel Soosambla tiim.
Järgnes rattasõit otse Piritale, puhas füüsiline tegevus. Ratas pole meil just parim ala, kuid kõige rohkem kaotame siiski vahetusalades. Vaadates GPS i andmeid molutasime vahetusalas ca 2,5 minutit, selle ajaga jõudsid teised juba Piritale! Ja nii olimegi esimeses rattapunktis kohal 37, Soosambla seevastu kohal 14. Ja meie kaotus Soosamblale oli 2 minutit - aeg mille vahetusalas surnuks lõime!
Edasine ratas ei sujunud nii kiirelt kui soovinuks, sest pidi ka veidi kaarti lugema ja rattaga sõita samaaegselt ei suju mul just kõige paremini. Kloostritaguse punkti võtsime küll kiirelt, kuid järgmise punktiga pidi paar korda seisma jääma, et asukohta täpsustada. Segas see, et molutajaid ja mõtlejaid oli peale meiegi palju ning teiseks oli tegu minu nn. kodumetsaga, kus ma pidevalt ringi liigun. Kodumetsa tulemusena keskendun liigselt punkti asukoha seostamisele mingi tuntud paigaga, kuigi peaks lihtsalt kaardi järgi kohale liikuma.
Keskmiselt me oma kohta eriti ei parandanud ega halvendanud, kuigi etapiajad olid ca 30 ndatel kohtadel. Asi paranes pärast 7 punkti, kui kohanesime kaardiga ning raputasime enamuse segavast ratturite massist maha. Rattaetapi tulemusena tõusime 32 kohale (arvestades muidugi esimese rattaetepi punkti kohast, mis oli 37.).
Kanuu. Vahepeal oli mul juba selge plaan kanuuetappide osas ning saatsin mehed paati ja noppisin esimese kanuupunkti joostes. Siis uuest paati ning võtsime koos 13. punkti saare tipust. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud saarest mööduma põhja poolt, et hiljem mind uuseti kaldale visata ja neljeteistkümnendasse punkti saata. Kuigi ajaliselt oleks see andnud mõnekümne sekundise edu, siis lühikesel etapil oleks seegi palju tähendanud.
Ratas ja kanuu
14. punkt oli silla alla ning kui sinna jõudsin, siis üritasin esmalt silla pealt punktini jõuda, asi oli lootusetu ja tuli ca vööst saadik vette minna ning tegelikult oleks oodanud tunduvalt külmemat vett. Punkti aeg oli meil 26, mis tegelikult oleks kindlasti võinud parem olla eelpool mainitud vigade vältimisel ja kohe vette minnes. Alles hiljem märkasin kaardil märget "Kanuu on abiks", kuid vahel on ju ka kasu, et ei loe kõike jama kaardilt kokku. Igatahes Soosambla tiimi kapten kirus, et oli kaardil olnud märkust lugenud ja sellega parajalt aega kaotanud.
Järgmise punkti aeg oli meil 11., mis näitas ka meie potentsiaali ilma vigadeta liikumisel. Peale 16. punkti otsustasime kanuuga lõpuni sõita, kuigi osa rahvast taris kanuud käe otsas. Vaatasin, et meie kanuu kiirus oli lõpus 6-7 km/h (seda vastuvoolu sõudes, pärivoolu oli kiirus 10-11 km/h) ning tegelikkuses oleks vist maad mööda saanud veidi kiiremini. Ja seda peamiselt lühema maa tõttu: kanuuga tuli ca 1 km ja jalgsi ca 700 m. Igatahes aegasid võrreldes oli vahe ca 2 minutit meie kahjuks.
Kanuuetapi lõpuks olime tõusnud ca 20 kohale. Koht on ümbmäärane, sest järgnevalt tegime vea, mis andis meile 45 min trahvi. Nimelt panime peale kanuud kohe ratastega minema ja ei märganudki, et kuskil on mingi lisaülesanne: palkide tõstmine. Kahju, see keeras tegelikult kohu võistluse tulemuse p...e! Vaadates teistel tiimidel lisaülesandele kulunud aegasid, mis oli ca 5 minutit, poleks see meie kohta eriti halvendanud, kuid kahjuks läks seekord niimoodi.
Ise ma lugesin kaardilt, et tuleb mingi punkt maaalt üles leida ja kiirustades pidasingi seda lisaülesandeks. Ja ega meil see rattasõit maaalusesse punkrisse ka ei sujunud, tegime paraja ringi, sest ikka veel eksitas mind nn "koduraja efekt".
Maaaluse punkti leidsime pika otsimise peale üles, tegelikult vast isegi mitte liiga pika, sest vahetusalas kulus meil ikka paar minutit ja ka rattaseiklus oli paar minutit pikem kui peaks, seega maa all olime sama ca sama kaua kui teisedki 10 minutit.
Edasi oli ratas uuesti Pirita teele ja sealt Kadriorgu vahetusalasse. Koobaste ja ratta tulemusena olime langenud kohale 28.
Järgnev jooks parandas algul positsiooni, kuid tegin Kalevi ujulast ümber minnes paariminutise vea ning kukkusime uuesti 28 ndaks. Lõpp kulges eriti Margusele raskelt, ei andnud võrreldagi hommikuses stardis olnud liikumisega. Kuid ega teisedki tiimid Patkuli treppe joostes võtnud, kõigist oli näha väsimust.
Järgnesid finishi eelsed lisaülesanded, milleks pidi kahjuks mõne minuti ka järjekorras seisma, kuid lõpptulemus oli keskmiselt normaalne: 29 koht. Kui seda pagana trahvi poleks olnud, mis meid 113. kohale kukutas!
Ja tuleb järjekordselt tõdeda, et on parandamisruumi:
1. rattaorienteerumine on meil kehvake
2. vahetusalades tuleb kiiresti tegutseda
3. kõigil tiimiliikmetel tuleb kaarti ja legendi jälgida ning vajadusel teisi parandada
Ja muidugi füüsiline vorm vajab pidevat hoidmist ja arendamist, et ka lõpus jõuaks mõne kiirema liigutuse teha.
Rõuges näeme!