Laupäev, 13. august 2011

Öö, pimedus, kõrkjad ja kadakavõsa = puhkus Saaremaal

Õine Xdream toimus seekord saarte pinnal, lähtepunktiks oli Orissaare.
Kui rajamesitri eelnev jutt rääkis "tüüpilisest saarte loodusest", siis eeldasime ikka midagi ilusat: liiv, meri, männid, üksikud kadakad. Tegelikkus kujunes aga vastupidiseks, selliseks nagu pealkiri ütleb.
Kuid algas kõik veel normaalselt. Ratastega panime minema ja olime ühed vähesed, kes valisid esimesse punkti minekuks otsema tee, kuigi algul tundus veidi kahtlasemana. Igatahes olime Kalmeti sõnul nn "sooinimeste" (Sooinimene on liik, kes liigub metsas kogu aeg kaardiga ja kaardita ning joob soo vett) kannul ja need vedasid meid kenasti punktini. Punktist väljudes oli kohe tore vaadata, kuidas enamus inimmassi meile vastu valgub ja kaootiliselt punkti otsib. Nagu Soosambla tiimi blogist lugedes selgub oligi seal üks paras Browni sebimine toimunud. Kuid meie hoidisme liidrite kannule ja lootsme, et nad ei eksi ka järgmise punktiga.
Nii libedalt siiski ei läinud ja kihutasime punktist lihtsalt mööda. Minu jaoks on rattakaardi kiire lugemine ja samas ratta juhtimine alati ebamugav olnud. seda enam, et kaart on paras kribu ja teed tegelikult polegi. Seekord olid korraldajad trükkinud legendi ka nii, et seda ei saanud kaardiga samaaegselt vaadata: esimene kivi korraldajate suunas.
Igatahes sõitsime sest kivihunnikust mööda ja siis hakkasime ka ise kaardil ennast paika panema. Enne veel jooksime edasi tagasi suurele teele ja arvasime, et ehk lollikestel veab ja komistame punkti otsa - ei vedanud.
Nii olimegi juba kolmandas punktis ilusti massidega koos ja esimese punkti edu käest antud.
Neljandasse punkti minek oli füüsilise tugevuse demonstratsioon, suutsime vast 15-20 meeskonnast mööda kihutada. Kuigi tulemus oli nagu alati: algul paneme ja pärast longime. Kuid siis oli lonkimiseni veel aega.
Raketibaasi punktide otsimine oli tavapäraselt kaootiline. Tegelikult ei saagi aru, miks peab neid punkte niiviisi märkima. Seda enam, et öösel tundus see ümbrus ikka prajalt nähtamatu. Ainuke selgelt arusaadav koht oli "Kõrgeim tipp", ülejäänu leidmine öösel on ikka paras juhus. Muidugi oleks lihtsam olnud siis, kui oleksid Nõukogude armees samas raketibaasis aega teeninud. Kuid selliseid liikmeid meie seas polnud.
Teekond järgmisse punkti (7) oli juba vaevalisem. Üritasime algul sihile pihta saada, kuid tundus, et kogu mass sebis kaootiliselt ringi ja üritas otse läbi võsa ragistada. Öösel sihi leidmine tundus olevat võimatu. Valisime tee kaudu ringisõidu ning saime punkti suht normaalselt kätte. Märkasin siis esmakordselt, et mõni tiim uuris GPSi pealt lisainfot oma asukoha kohta.
Ka karjääri minekuks tegime ringi, kuigi mõistlikum vist oleks otse mööda metsarada sõitmine. Meie rattakiirus oli juba tavapäraselt rahulik, sest Margusel puudus jaks kihutamiseks ja Kalmetil korralik lamp valgustamiseks.
Sama rahulik liikumine jätkus ka jalgsietapil karjääris. Esimesse jooksupunkti minekuks valisime otsetee, mis tundus selle tobeda aerofoto järgi justkui enam vähem läbitav. Tegelikkuses oli paras kadakavõsa, segamini mingi okasroosikesega. Paha! Siis tekkis esimene kord mõte saarele tuli otsa panna ja ta lagedaks põletada: saaks vähemalt tsiviliseeritud maa-ala! Kuid see oli alles algus Saaremaa (Muhumaa) loodustingimuste tutvustamisel.
Järgmised rattapunktid kuni kanuuetapini olid leitavad-läbitavad. Kuid kanuuetapp sai parajaks kannatuste rajaks. Lugesin legendi, et tuleb võtta 4 punkti 7-st, seda, et viimane kanuupunkt on 21, ma ei märganudki. Kuskil kaardi paremas allservas oli see küll kirjas, kuid sinnani lugemisega ei jõudnud. Nii me siis otsustasime võtta algul punktid 51 ja 52 ja seejärel 53 ja 54. Algas juba "paljulubavalt" kui pressisime endid läbi roostiku vabasse vette. Edasi üritasime kulgeda 51 punkti suunas, kuid selle leidmine tundus ikka päris võimatu, jäime korraks keset vett tiirutama, vandusime ja sõimasime teineteist ning korraldajaid, siis tegime Kalmeti otsuse järgi ja liikusime punkti 52. Igatahes oli see leitav, sealt tagasi tulles hoidsime saare ligi ning üritasime komistada punkti 51 peale. Ega ilma teiste kanuude abita oleks see vist võimatu missioon olnud. Roostikus asuvat tähist avastada nende lampidega, mis meil olid poleks olnud lihtsalt võimalik.
Kui lugeda Soosambla blogist GPS kasutamise kohta, siis usun, et antud juhul oleks sellisest seadmest kindlasti abi olnud. Pimedal merel kõrkjatutte läbi otsida kaardiga, mis on suure mastaabiga ja ebatäpne, tundub ikka täiesti lootusetu. 
Ületasime taas tammi (tegelikult pugesime tammi alt läbi), raiusime endid läbi kõrkjate ja suundusime punkti 53. Selle saime kätte ja kuna tegu oli kõva maaga, siis mina läksin edasi 54, teised aga tagasi vahetusalasse 16. Punkti 54 minek oli algul paras kõrkjastikus liikumine: vaatad vaid kompassi ja astud, lootes kunagi kuhugi tsivlisatsiooni välja jõuda. Jõudsingi talude ja teeni, püsisin ilusti kaardil ja liikusin punkti suunas. Korra koperdasin ka elektrikarjusesse, mis andis varahommikul energiat veel mitmeks lisaminutiks. Öö hakkas tasapisi taanduma, kuigi päris ilma lambita veel hakkama ei saanud. Punkti juures kaldusin liigselt metsa ligi, eeldades et tunnen ära väikese lahesopi, kuid see ei  õnnestunudki, jõudsin mereni ning marssisin läbi mere ninani, kus punkt asus.
Tagasiteel 16 punkti olin algul kindel et liigun mööda teid, kuid siis vaatasin, et nii mõnigi lagendik oli normaalselt joostav ja lootsin väikesele lõikele, et oma teekonda vähendada. Vähendada teepikkust õnnestus, kuid aja ja närvide hinnaga: enamus "lõikest" oli pilliroog, kus abiks vaid kompass. Kurat! Küll tundsin puudust tikkudest, et see jama maha põletada!
Punktis ootasid mind juba tiimikaaslased, kes kahjurõõmsalt teatasid, et peame suunduma kanuuga punkti 21. Kalmet oli valmis juba lõpetama, kuid mina siiski mitte.
Küll oli tüütu nii madal vees aerutada, meel oli ka mõru, sest tundus, et olime viimased kogu sel võistlusel.
Järgnev jooks kulges rahulikult, enamuses kõndides, sest Kalmetil oli jalg tõsiselt valu tegemas ja ei võimaldanud jooksmist. Esimese pilliroopunkti saime kergelt kätte, sest eelnevad tiimid olid sinna maantee sisse trampinud.
Kuulitõukes täitsime normi ja lisaringi ei teinud. Punktide otsimine Orissaares kirjelduse järgi oli minu meelest lihtsalt tobe, kõik sõltus sellestk kui kiiresti keegi mingi kohaliku leidis ja hääd nõu sai. Milleks sellisedi punkte planeerida? Mis seikluslikkust neis on?
Viimane ülesanne redelil ronimine käis aga meile üle jõu. Pärast kommentaare lugedes võis aru saada, et tagumised redelid, millel ka meie turnisime, olid suuremate pulgavahedega, kui esimesed. Võib olla oligi, kuigi, eks siin mängis ka pikkus rolli ja seda meil puudu polnud. Lihtsalt moraalne seis oli kehv ja ei viitsinud enam kõiki korraldajate lollusi kaasa teha.
Lõpetasime 9 tunnise ajaga, tegelikult oli täielik siiber seiklustest, mida sai selgelt liiast. Oli lubatud ca 5 tunnist võitja aega, seega meie eeldasime endile ca 7 tunnist liikumist. Korraldajad võiks veidi peeglisse vaadata ja pakkuda ikka seda, mida nad on lubanud. Kommentaarides kuuldus nii pooldajaid kui ka vastaseid. Ei saa neist pooldajatest aru, kes kiitsid vaid takka, et said pikema seikluse - eks minge siis A rajale! Seal on veelgi pikem ja seikluslikum.
Igatahes arvas meie tiim, et see hooaeg jääb Xdreamil viimaseks. On juba osaletud ja nähtud ning korraldajad kipuvad vinti mõnede asjadega üle keerama. Siiski täna, kirjutades blogi ja maharahunenud emotsioonidega, võiks osalemist planeerida päevastel etappidel.
Kuid sügisel on jäänud veel 03.september viimane etapp, loodame, seal veidi paremini esineda.