Roosta Xdream. In vino veritas..

..ergo bibamus! Ehk kohalikus keeles: "viinas peitub tõde, niisiis joogem". Eks alkoholi ja viinaga seotud rahvatarkusi ole mitmeid, kui meenutan, siis tunduvad kõik olevat "positiivsed" - sellised, mis keelitavad jooma. Üks paremini meeldejäänud on minu pinginaabri ütlemine Shakespeari teemadel: "Juua või mitte juua - selles ei ole küsimust. Ikka juua!" Joomist halvustavaid ütlemisi ei tulegi meelde, ju siis neid pole rahval lihtsalt tarvis. Meie sportliku blogi mittesportlik pealkiri on siiski suunatud Xdreami Roosta etapi kirjeldusele, kuid jutt ise on siiski seotud ka alkoholiga.

Nimelt otsustas kapten Kala testida organisimi sportlikke võimeid kerge pohmelli tingimustes. Võistluseelse õhtu veetis kapten soomlastele tuntud vähipeol. Olen isegi soomlastega palju koostööd teinud ning eriti 90 ndate alguses sai augusti kuus peetud vähipidusid. Ja ega vähk ei või saa ju ilma viinata ujutud: ikka tuleb üks, kaks või ka kolm pitsi vedelikku iga vähiga alla juua. Kalmeti jutu järgi oli õnneks vähkisid vähe, sestap kulus ka vähe viina. See eest pidi aga veidi veini veel otsa valama, et kerge pohmell ikka kindel oleks. Loomulikult on Kalmetil veel priskelt arenemisruumi: tavaliselt soomlased alustavad ikka väikese aperatiivi või õllega, söögi juurde viin, siis vein, kohvi juurde konjak (või ka lihtsalt konjak) ning lõpetuseks loputatakse kogu kraam veel paari õllega üle.

Lisaks Kalmetile tegin ka mina veidi ettevalmistusi võistusteks, süües maitsva õhtusöögi naabrite juures ning loomulikult koos mõne pokaali veiniga. Kuid valitud toit ja hää vein ei andnud mul küll mitte mingil moel tunda ning minu tulemus ei läinud testi "Sportlik sooritus pohmelliga" arvesse.

Hommikune autosõit Roostale kulges käänulisel kuid ilusal teel: Padise - Nõva - Roosta. Eelseisvast tõsisest võistlusest andis märku mööda tuhisev Tiidu Subaru. Kiirelt tuli ja kiirelt läks, oli tunda, et niimoodi aetakse tõeline võistlustunne ja adrenaliin üles! Hiljem, peale võistlust Tiiduga vesteldes sai küll küsitud talt trahvi liikluseeskirjade rikkumise eest, kuid vastuseks oli venekeelne "ne poiman, ne vor". Kahju, hulk raha jäi saamata.... Tiit küll vabandas viisakalt ja ütles, et tegelikult ta ju sõitis kenasti ühtlaselt: mitte alla 100 ja mitte üle 200 km/h. Andsime talle seekord siis andeks.


Õnneks oli ilma lausa üliilus: kerge tuul ja päikesepaiste. Võrreldes eelneva päeva tormi ja vihmaga poleks enam paremat saanudki. Kuigi temperatuur jäi alla 15 C, oli see just paras sportimiseks.

Võistlus hakkas väikse jooksuga, mis toimus suures grupis. Oli tarvis vaid teistel taga sörkida ja punktid ära võtta. Suures massis kaotasime Kalmeti silmist ning tema otsimise-ootamisega kulus meil veidi rohkem aega. Kuid olime siiski enamusega koos.Lisatud kaardile panin vaid meie rattaraja peale, jooksmist ja kanuud ei hakanud lisama - tegu oli lühikeste ja selgete liikumistega ning seal pole midagi näidata.

Järgnes väike rattaetapp.Valisime stardialast lahkudes justkui otsetee, kuid tegelikult oli tegu mingi rajaga, mida kaardil olemas polnudki! Alguses oli normaalne sõita, kuid lõpuks rada kaduski ära. Üldse oli kaart suhteliselt selge, kuid teed ja rajad olid veidi ebatäpselt tähistatud. Kaardilt vaadates oli hea kruusatee, kuid tegelikkuses oli umbe kasvanud metsarada. Juba esimesse punkti minekuga saime ka karistatud kui sõitsime õigest teeotsast mööda, kaotasime sellega 2,5 min.

Järgneval jooksuetapil valisime punktid 65, 66, 64, 59, 58, 57.  Tundus, et tegu peaks olema optimaalseima valikuga. Jooksul sai selgeks, et Kalmetil on raske. Tavaliselt oleme jooksuga oma kohta kõvasti parandanud, kuid seekord oli tempo ikka aeglane. Liikusime Margusega ees, hoides parajat vahet, et Kalmetil tekiks soov pingutada ja samas ta ei kaotaks siiski lootust meid kätte saada. Kahjuks selle tulemusena saime teineteisest valesti aru ning Kalmet suundus 59 punkti ja meie Margusega 57 suunas. Segadusele kulus 2,5 min. Oma kohta me siiski parandasime: alustades kohalt 84, lõpetasime kohaga 57. Kokku kulus meil jooksuetapile 36,5 min, milles oli ka viga 2,5 min. Vaadates tulemusi, on paljud esiotsa tiimid valinud punktid 64, 60, 57, 58, 59, 61 - selline ringi tundub küll olevat veidi suurem kui meie valik. Parimate ajad olid jooksul 26-29 min.
Arvestades meie pohmelli testist tingitud aeglast kiirust ning väikest meeskonna sisest arusaamatust punkti minekul, julgen väita, et vähemalt valitud teekond oli meil optimaalseim.

Järgnes rattaetapp, mis kujunes grupisõiduks. Õnneks suutis Kalmet grupis püsida ja kiirus oli suhteliselt hea. Kahjuks aga tegime jälle vea ning kihutasime õigest teeotsast mööda. Kaardi järgi eeldasin samaväärset teed, kui tegelikkuses oli jälle tegu metsarajakesega. GPS järgi oli kaotus 3,5 min.Muid jamasid rattaetapil polnudki, näitasime aegu, mis olid paremuselt 42-64 kohtadel, ehk siis vaid natuke kehvemad kui meil tavaliselt.

Järgneval jooksuetapil olime esimese punktiga ajaliselt lausa 11 ndad, kuid siin võis mõjuda ka vahetusalas punkti võtmise hetk. Jooksu kiirus jättis soovida, kuid oli ka näha, et Kalmetist rohkem välja ei pigista. Jalgupidi meres sumbates ning punkti 48 võttes meenus mulle kodanik Priit Pulleritsu jutt Tamsalu etapist, ning tema kirjeldused "üliohtlikest" ja "märgadest" tegemistest. Kahju, et Priitu Roostal polnud, oleks kindlasti saanud mahlaka jutu xdriimerite hullust tegevusest meres. Vesi polnudki kõige külmem, kuid märg oli ikka!

Kanuuetapil parandasime oma tulemust tõustes 48 kohalt 43 ks. Meie Margusega tegime oma tööd ja Kalmet võis keskenduda kanuu juhtimisele ning ka kergele puhkusele.  Kahjuks pole etapiajad kanuus eriti võrreldavad, sest ühe punkti ajutise puudumisega tehti kohtunike poolt aegades parandusi.  Kuid oli tunda, et tegime tavapärase tulemuse.

Järgnes väike jooks, viimased rattaetapid ning golfipalli veeretamine. Rattatempo jäi meil tagasihoidlikuks, kuigi punkti 32 võtmisel olime ajaliselt 6 ndad. Hää tulemuse tingis vahetusala punkti hiline fikseerimine. Tegelikule tempole saab anda hinnangu viimase jooksuga golfist finishisse, milles saime 71 aja, protsentuaalselt 39% nõrgema kui parimad.

Kokkuvõtteks.
Sportlik kokkuvõte: oli tegu tempoetapiga, kuid kahjuks ei suutnud me oma tempot hoida. Ajaliselt tegime ca 10 min vigu, füüsiliselt kaotasime aga 30 min juurde. Lühikese etapi kohta on 30 min liig palju.
Teaduslik kokkuvõte: testi "Sportlik sooritus pohmelliga" tulemusena võib teha järelduse, et pohmelliga halveneb sportlik sooritus. Usun, et ca 10-15 min oleks me aeg parem olnud. Järgmisel korral võiksime teha testi "Sportlik sooritus lausjoobes", siis on meil veelgi enam võrdlusmaterjali treeningute ja võistluste planeerimiseks.

Ull pää, paljo vaiva! Xdream Karulas.

Katsumus Lüllemäe kuplitel seks korraks lõppenud. Üldmuljed olid minu arust positiivsed, ega keegi ei eeldanudki kerget rada ja eks rajameister üritas suurepärasest maastikust ka viimast võtta.

Algas rahulikult rattaetapiga, kus liikusime nagu lambukesed kolonni keskkohas ilma eriti kiirustamata. Stardi ajaks oli juba pime ja lambid süüdatud. Kuppelmaastikul liikumine ja samaaegselt kaardi lugemine naabruses sebivate kaasvõistlejate segamisel oli minu jaoks igatahes raskendatud. Mil moel esimesed tiimid sellega nii sujuvalt hakkama saavad, on mulle arusaamatu. Õnneks mingeid hullusi keegi ei teinud ja ohtlikke möödasõite polnud. Tasapisi meid oskamatuid talutatigi kanuuetapini.

Sujuvalt suundusime kanuualasse ja lükkasime paadi vett. Kanuu esimese punktis jõudsime otsapidi kanuude ummikusse ja kapten Kala kamandas mind punkti ründama. Seal ma siis roomasin ja ujusin mööda ebakindlaid mättaid punkti suunas. Üllatavalt pikk rivi oli kanuusid tropis koos ja ei näinud kedagi punkti võtmas, ei näinud punktigi, sest tundus, et see peaks kuskil kaugemal asuma. Kuni üllatuseks tuli tagant järgmine „roomaja“ mätastel ning märkas pea otse minu nina all punkti. Tagasitee üle mätaste ja vee, mööda ummikus kanuudest ning võtsime suuna järgmisse punkti. Selle saime kiirelt kätte ning suundusime järgmisse. Kolmas kanuupunkt oli aga probleemiks ka parimatele tiimidele. Oli näha vaid kaldal jooksvaid tulukesi, kes kraavi suuet ning seal asuvat punkti otsisid. Maandusime punktist veidi paremal ning suundusin punkti otsima. Otsisin mingit kraavi või soist ala, kuid tegelikult pimedas võsas tundus kõik üks soine mülgas olevat. Suund oli piki kallast loodesse, ise tähelepanelikult kuulatades, kas keegi juba karjub rõõmsalt. Varsti kostiski kisa ja suundusin heli järgi punkti poole, järgnes tagasitee kanuusse läbi soo, puude, mätaste, mis omajagu aega võttis. Kanuus istudes ja järve vaadates oli näha, et väike edumaa, mis oli saadud peale tesit kanuupunkti, oli kadunud: kogu järv oli tulukesi täis, kes juba suundusid järgmist punkti võtma.

Kanuu neljanda punkti võtsime ringiga ümber poolsaare. Osa tiime liikus otse üle poolsaare, kuid võrreldes aegasid tundub, et meie valik polnud just kõige kehvem. Arvestades näiteks esimese tiimi suuremat kiirust võrreldes meiega, julgen arvata, et ümber poolsaare valik oli parem.  Kuid kindlasti humaansem valik!

Valikorieteerumine pimedas metsas, suures grupis, tarkade orienteerujate juhtimisel möödus sujuvalt, parandasime oma positsioone 17 koha võrra ning olime 30 kohal.

Edasi järgnes aga fiasko. Ootamatult osutus eraldi rattapunkt meie kaptenile liig keerukaks ülesandeks. Kuigi süüdi oli kodanik Veiko Pak, keda meie mehed usaldasid, kuid kes käitus normaalse Sussaninina ja vedas vaenlased sohu. Ajalugu väidab küll vene külamehe kangelaslikkust, aga rahvas räägib, et vaene Sussanin ei teinud seda meelega, vaid lihtsalt eksis koos Prantsuse vägedega sohu, hukutades nii vaenlase kui ka iseenda. Veiko Pakk nii kangelaslikku saatust ei soovinud ja tõi ennast ning vaenlased soost ikka välja. Tõsi küll, ca tund aega hiljem kui olin oma tiimikaaslasi oodanud. Lohutuseks võib muidugi märkida, et Sussanineid oli ikka üsna palju ja ma polnud ainuke lootust kaotav võistleja, kes omasid ootas. Tulemuseks olime langenud siiski vaid 41 kohale – ikkagi veel hästi!

Kaaslasi oodates soojendasin oma tagumikku lõkke ääres ja üritasin tulipist miskit tarka välja lugeda. Kuid väsimus ning kogenematus ei viinud mind eriti kuhugi. Nüüd tagantjärgi vaadates on ju selgelt näha sarnased ruudukesed, millega oleks võinud vältida asjatut keerutamist. Usun, et parimad ajad sõidetigi välja just tulipist liigset välja jättes. Kuid ka need tiimid, kes võtsid trahvi 45 min ja jätsid 31 punkti võtmata tegid arukamalt kui meie, kes ca 75 min kaardi järgi tiirutasid. Ega me eriti hulle vigu teinudki, vaikne sõit ning aega ajalt pisikesed korrigeerimised kursile. Lõpu osa läks juba suht sujuvalt.

Xdreami foorumis põhjustas 31 rattapunkt priskelt arutelu: miks ikka raja meister sellise punkti tulipisse pani ja kas see polnud ebaõiglane, et osa jätsid puntki võtmata, punkt oleks pidanud olema lihtsalt kuskil rajal, jne. Minu arust oli see punkt rajameistri poolt väga kavalalt mõeldud: kel pea jagas, see kärpis tulipi pikkust pea poole võrra ning sai punkti alla poole tunni kätte. Kel pea väga ei jaganud, see võttis trahvi ja oli ikka võidus. Peaaegu lollid sõitsid tulipi korralikult läbi ning päris lollid ei osanudki kuhugi sõita. Teadlikult liigitasin ennast „peaegu lolliks“, ikkagi aste kõrgemal „päris lollidest“... Soomlased ütleksid selle peale, et olen veel „kehityskelpoinen“.

Peale 31 rattapunkti olid mu tiimikaaslased ikka väga kurnatud, tempo langes iga kilomeetriga ja Lüllemäe tõusud muutsid liikumiskiiruse jalakäiaga võrreldavaks. Üllatavalt saime sel etapil siiski 20 etapiaja.

Puulehed tagasid meile pisikese 800 m lahtijooksu, enne viimaseid etappe. Tõukeratas polnud eriti mainimisväärne. Viimane jooksuetapp oli kaardilt vaadates juba karm väljakutse, tegelikkuses aga veelgi hullem. Esimeses jooksupunktis üllatas kohaliku metsa rägastik, järgmine tuli siiski suhteliselt  sujuvalt, kolmanda punkti võtsime isegi väga kiirelt ja oligi finis.

Karm katsumus kestis 10 tundi ja 18 minutit: nii pikka võistlust polnud meist keegi veel teinud. Ise loodan, et tiimikaaslased said vaid innustust uuteks seiklusteks, sest parandamisruumi on veel küllaga!

Tamsalu Xdream, varasügisene kesksuvi

Veidi enne kesksuve, 13.juunil, oli ilm sügisjahe: 10 kraadi sooja, tuul ja vihm. Nii nagu Eestimaal suviti ikka!
Sobiv ilm seikluspordi võimete prooviks Tamsalus.
Seekord üritasime parandada oma Sakus saadud tulemust, mis tegelikult polnudki nii kehva, kuid kanuuetapil saadud 45 min trahvi kukutas meid parajalt tahapoole. Eks reegleid tuleb tunda, kuid senini polnud keegi tähelepanu juhtinud kanuuetapi ühe ja ainsa liikme punkti võtmise reeglile. Ja eks trahv ja karistus olegi parim viis inimlooma õpetamiseks ning kasvatamiseks.

Nagu arvata oli toimus stardis hajutamine, seekord tulipiga. Jagasime punktid laiali ning liikusime rajale. Minule jäi punkt 31 ehk A. Rahvamass kandis kaasa ning mingi hetk sain aru, et olen suundumas jumal teab kuhu. Tulin stardi juurde tagasi ning jooksin tulipit näpuga järge ajades sujuvalt punktini. Edasi juba suusatunneli juurde, kus suhteliselt palju rahvast oma tiimiliikmeid ootamas.

Teisena tuli Margus ja lõpuks viimasena Kapten Kala,kes teatas, et punkt jäigi leidmata. Kehv algus viis Kalmeti emotsioonid liig negatiivseks ning muidu meie parim kaardilugeja jäi kogu võistluse jooksul tagsihoidlikuks.

Järgmine jooksu punkt tihedas võsastikus tekitas veidi segadust, kuid kui see leitud, siis hakkas edasine juba sujuma. Tõusime jooksuetapi alguse 64 kohalt 32-ks.
Järgnesid rattaetapid, millega veidi kukkusime, puuliikide määramisega aga tõusime 30-ks.

Joonorienteerumine sellisel maastikul oli meile raske ülesanne, kuid meist sibasid mööda Soosambla mehed, kelle oskusi tundes usaldasime oma saatuse nende kätte. Usaldus õigustas ennast.

Kanuuetapid kulgesid keskmiselt ja koht paranes, olime juba 26 positsioonil.
Kärjääri rattapunkti võtmisel lõi Margusel kramp jalga ning pidime veidi hoogu maha võtma. Õnneks jalg taastus ja saime peagi jätkata.

Viimase rattapunkti võtmiseks jõudsime suusarajale just hetkel kui X6 meeskonna mehed kurbade nägudega punkti 31 juurest tagasi jooksid. Pinnisin Urmast Salomoni lipu olemasolu kohta, kuid sain soovitusliku vastuse: mine vaata ise järgi. Kuid vaatamiseks polnud põhjust, sest oli selge, et minna ei tasu ja suundusime nende sabas 33 punkti. Õige valik parandas meie kohta veel paari positsiooni võrra.

Lõpptulemus oli hea, kuigi oleks võinud veelgi parem olla!

Talvine Xuni

Oleks pidanud eelmisel pühapäeval asetleidnud võistlusest juba varem kirjutama, kuid laiskus ei lubanud. Tegelikult polegi võistlusest miskit kirja panna, sest meie tiim seal ei osalenud. Margus haigestus ja kapten Kala otsustas ära kasutada sülle sadanud kerge võimaluse otsusega "mitte osaleda".
Eks minagi nõustusingi temaga, minnes kergema vastupanu teed. Ja kas ongi ikka mõtet iga kord end füüsiliselt piirile tirida tõestamaks endale (sest kedagi teist see ju tegelikult ei huvita), et sain hakkama.
Ja kuradi külm oli ka!
Asendasime Xdreami saunaga ning saime sealtki hea koormuse... Ning ostsustasime keskenduda suvisele ürituste sarjale arendades oma individuaalset orienteerumise meisterlikkust igaüks iseseisvalt.
Eks 01. veebruar registreerume suviseks sarjaks!