Kolmapäev, 12. september 2012

Jõu ja ilunumbrid Kiviõlis


Viimane Xdream etapp Kiviõlis lubas meile tuhamäge ja tööstuslikku ekstreemsust. Mõlemaid õnnestus ka saada, eriti tuhamäge, kohe mitu korda, küllastumiseni. Kui Raplamaa Xdreamil hajutati võistkondi tiimi liikmete hajutamisega ning seda väga edukalt, siis Kiviõlis tehti hajutamine puhta jõuga: kes talub tuhamäe jooksu rohkem, sees on eespool.
Puhtad poisid enne starti
Nagu avalauses mainisin, oli mäejooks oodatud, kuid ei lootnud seda nii mitu korda vallutada, asi meenutas juba 25 aastat tagasi tehtud sügisesi suusaimitatsiooni trenne! Kartsin, et mõni meie tiimi liige ei talu pulsi kõrgeks ajamist ning mäejooks kisub meie tempo tõsiselt alla. Ja nii ka oli, kuid nõrgimaks lüliks osutus seekord kapten Kalmet, kelle lapsepõlv oligi möödunud just sellises keskkonnas ja kelle imika rada kulges just tuhamägedel ja kes tundis kohest sügavat nostalgiat Kiviõli ümbrust silmitsedes, ainult joosta ei jõudnud enam nii nobedasti, kui paarkümmend aastat tagasi.
Kuid start pidi algama rattaetapiga, aga algas valikuga, kas ratas või jooks ja seda Kiviõli krossirajal. Mul läks jupp aega enne kui aru sain mida tegema peab, sest kaardil toodud lause "Krossiraja võib läbida joostes või rattaga.." oli ikka suht ebaselgelt väljendatud, sedasama tõdeti ka üritusejärgsetes foorumites. Igatahes panime teiste järel jooksu, sest ise ei osanud kohe oma arvamust paika saada ja kuna kõik pistsid liduma, siis tegime sama. Ma olin veidi liialt kinni ka algselt öeldud infos, et esimene etapp on ratas ja arvasin, et tegu on just selle tulipi osaga. Juba krossirajal joostes märksain lõpuks, et see ratas hakkab alles 11 punktist. Krossirada joostud, siis oli ka kaart üle vaadatud ning enam vähem selgus järgmiste tegevuste suhtes olemas. Kuid ikkagi suutsin alustuseks suunduda 65. punkti suunas ja tahtsin juba tuhamäge vahele jätta, kui Kalmet seda märkas ning pidime tegema sellest väikese lisajooksuringi.
Edasipidine jooks oli puhas füüsiline katsumus, ma eriti jooskukaarti ei vaadanud, vaid tegelesin järgmise rattatulipi uurimisega. Jooksime teiste taga ja korjasime punkte, tuhamäge vallutasime 3 korda. 
Ainuke otsimine tuli punktiga 62 "metsa piir", mis kindlasti ei asunud seal, kus ta oli kaardil näidatud, vaid paarsada meetrit lääne pool (seda on näha ka joonistatud gps teekonnal). Kirjelduse järgi "metsa piir" oli küll õige, kuid see mets oli sealkandis niigi suht hõre ja metsapiiriks võis lugeda igasugust tihedamat puudesalu.
Jooks tehtud ning Kalmet küpsetatud. Võtsime rattad ja alustasime tulipiga. Olin jooskmise ajal tulipi lõikekohad välja rehkendanud ning polnud eriti keeruline pöördest 5 minna pöördesse 7. Seal kohtasime ka Annekeni tiimi ja mulle meenus öine Valga etapp, sest nende nägudelt paistis selgelt äraeksinu ilme ning nii nad meile sappa võtsid.
Kahjuks oli meie rattasõidu tempo väga madal, sest tuhamägi oli oma funktisooni täitnud. Samas ei läinud meist keegi ka eriti mööda, pigem jõudsime ise paarile tiimile kannule. Margus kippus ikka eest ära sõitma ja just naistiimidega kaasa minema, pidin teda mitmel korral pidurdama ja ootele sundima. Seekord oli tõesti kahju, et meil vedamiskummi rattaküljes polnud, oleks mitmeid minuteid kiiremini saanud liikuda.
Järgmine tulipi lõige oli peale oksahunniku punkti 12, kus 22 pöördest sai otse 31-sse. Arvestasin 31 pöördest tagasiliikumistee KP-sse 13 ning mõõtsin meetreid. Õigest teerajakesest sõitsin veidi mööda, sest meetrid polnud täis ja eeldasin, et rajake on juba parajalt liidrite poolt tambitud. Kuid meie üllatuseks olime selle lõikega jõudnud just liidritele järele, kes parajasti punktist tulid. Veider oli vaadata GPS jälgimisel olnud esimesi tiime, kellest mõned isegi edasi tagasi otsad kohusetundlikult läbi sõitsid. Igatahes tulipi lõikega olime me jälle esimese 20 võistkonna hulgas.
Kodus veel kaarti vaadates mõtlesin ka varianti, et kas oleks olnud võimalik kohe oksahunniku KP välja raalida ja kaardile panna. Teoorias oleks olnud, kui oleks saanud kohe järve äärsest punktist lähtuvale õigele teele pihta, samas oleks sellise variandi puhul eksimise risk ikka suhteliselt suur olnud: valid vale tee ja oledki kurat teab kus.
Järgnev jooksuetapp algas hästi, kuid punktiga 16 tegime väikese kobistamise.
Lisaülesandeks olnud metsaliikide määramise tegime läbi teisel katsel. Jooksu ajal olin vaadanud küll erinevaid puid, kuid seda just punkti ümber. Ei osanud arvata, et küsitakse kogu piirkonna metsa määramist. Ja ega ma tegelikult eriti ei mäletanud ka sedagi, mis mets punktide ümber oli. Ja ega ma mõningaid puid ei tunneks üldse ära, näiteks remmelgas - mis pagana liik see sihuke on, troopiline taim vist....
Kanuupunktid panin kaardi peale ja kahjuks 22-sega eksisin ning paigutasin ta liig lähedale 23-dale. Sellepärast tegime ka otsuse, et võtan 22 ja 23 joostes, seejärel suundume kanuuga 24 punkti ja seal kanuuga tagasi (arvasin, et 24 KP on liialt soine maa poolt lähenemiseks). Tagantjärele tarkusena polnud jooksmine kõige õigem valik, parim lahendus oleks olnud joosta 22, kohtuda kanuuga 23 -s ning sealt edasi võtta punktid kannuutades. Kuid samas arvestades Kalmeti kehva füüsilist olukorda oli hea, et sai talle veidi puhkust antud.
Vaadates kanuu esimesele punktile kulunud aega, mis mõnel tiimil oli 1 minut!!! ja samas trahv vaid 5 minutit, tundub, et reeglites on midagi valesti. Saan aru, et üks liige pistis aegsasti punuma, samal ajal kui teised rahulikult veel lisaülesande lõpetasid ja kanuu juurde liikusid. Sellises kohas peaks trahv vähemalt suurem olema, et koosliikumise reegel oleks ikka täidetud.
Kanuule järgnes pikem ratas, mille alguse teevalikus tahtsime otse suurele maanteele jõuda, kuid narr oli vaadata oma rinnaga eramaad kaitsevaid lapsi. Ikka jaburaks läheb mõnel inimesel see eramaa mõiste, kui isegi tee peal ei või sõita! Tegime siis ringi, kuigi GPS jälgimisest oli näha, et esimesed tiimid pääsesid seal läbi küll. Eks tuleb siis olla esimeste seas!
Raja lõpu osas miskit erilist ei juhtunud, sõitsime omas tempos lõpuni, kärustasime autoga parklale topelt ringid peale, sest ei saanud aru, kus see õige rada oli ja olimegi finishis. Lõpptulemuseks 28. koht ja kogu hooaja üldarvestuses olime 32. kohal edestades kindlalt omi konkurente tiimist X6!
Ja kummi ostsin eelmisel nädalal ära, järgmine kord näitame rattaga, mida suudame!




Kolmapäev, 1. august 2012

Soe suvi Raplamaal

Xdreami ilus tüdruk
KTM teami järgmine osalemine Xdreamil oli Kaereperes, Raplamaal.
Külm ja vihmane suve algus oli võistluste ajaks möödanik ja saime mida olime soovinud (tõsi, mina küll mitte): sooja suve.

Hommikul oli juba 23-24 C ja õhtul peale võistlust 33 C. Ja ilus ning kuum päike. Ja ilusad tüdrukud Xdreamil!
Kuid meil pole ju aega muuga tegeleda kui võistlemisega.

Juhendi järgi lubati ujumist ja lestasid ning pakkisime oma varustuse pakiraamile. Juua võtsin 2 pudelit, sest karta oli ülipalavat ilma ja rohkem vedeliku kulu.

Peale kella 11 käis stardipauk ja vaatasime kaartidelt meid ootavaid seiklusi. Algas üritus rattaetapi ja hajutusega. Kuna Margus pole just parim navigaator (vähemalt ilma elektrooniliste abilisteta), siis veidi kõhklemist ning jagasime ringid kätte: Kapten Kalmet võtab C raja, Margus A ja mina B, kusjuures meie Margusega sõidame koos. Sõitsimegi Margusega koos 1A punkti, jätsin ta punkti võtma ning ise liikusin mõnikümmend meetrit eemale ootama. Ootasin siis minuti ja rohkemgi, kuid Margust enam ei näinud. Kas tõesti läks märkamatult must mööda? Nägin eespool üht valgesärklast ja vajutasin pedaale, et järgi kihutada, kuid see polnud otsitav. Liikusin siis punkti 2 A ja sealt edasi minnes kohtasin ka Margust: ta oli läinud teiste tuttavatega A ringi punkte korjama, oli küll mulle öelnud, kuid ma polnud kahjuks kuulnud. Asi selge, läksin võtsin oma 2B punkti ja kihutasin edasi 3B poole ning sealt 4B-sse. Punktid olid kiirelt leitavad ja varsti olingi suunaga 5 punkti, kus tee peal jõudsin ka Margusele järgi.

Üllatuslikult polnud Kalmet veel saabunud, kuid see andiski meile veidi lisaaega aru saada järgmistest tegevustest. Oli selge, et peale räätsade tegemist tuleb lestad kaasa võtta ning soo peale minna, kus järgmise etapina ootas meid ujumine. Olime rattaetapi lõpus 17.kohal, mis näitab tegelikult kui kasulik on ikkagi rahavast veidigi hajutada. Täitsa uskumatult vähe on ikka tiime, kus kõik liikmed kaarti suudavad lugeda (nende hulka kuulub ju ka meie tiim).

Veel enne kui Kalmet saabus otsisin räätsade materjalid, nööri ja sain ka puuri, mida pidi ka ju mõned minutid ootama. Kahtedele räätsadele jõudsin ka augud teha, edasi juba igaüks sidus oma jalatsid nööridega kokku ning minemas me olimegi. Kiire tegutsemine ja piisav ettevalmistus enne Kalmeti saabumist lubas meil osavate käte ringist väljuda 13.nda kohal.

Margus ponnistamas
Järgnes tüütu matk läbi soo, vineerist tahvilikesed jalas.Kalmetil lagunesid räätsad juba esimesel paarisajal meetril. Minu omad pidasid lõpuni vastu, kuid üks neist liikus talla alt jala külje peale ja üldse oli see räätsa värk veidi jama, sest lõpuks vist enamikul võistlejatel neid ikkagi jalas polnud.
Räätsadega või ilma oli Margusele soo ületamine parajalt raske, jooksmisest polnud juttugi ja ujumise etappi alustasime 16. kohalt.

Kuid ujumine sobis kuuma suvepäevaga ja meie kapten Kala õigustas oma nime. Ujusime välja parima aja ning etapi lõppedes olime 10.kohal! Kasutasime kõik lestasid ning Kalmetil ja Margusel oli ka kumm kõhu alla. Kummiga variant oligi parim lahendus lestaujujatele.

Minu sukeldumislestad olid ilma spetssaabasteta liig suured ja jalgade liigutamine oli veid väsitav, ujusin enamuse aja selili.Fotoluksi fotograaf tabas mid ujumisel ka piltidele.
Kapten Kalmet - nagu kala vees
Peale ujumist oli lühike jooks, lisaülesanded ja siis jälle jooks üle soo tagasi rattaalasse. Aega oli kulunud juba veidi üle 2 tunni ning palav ilm, koos soo maastikuga küpsetas Margusest vee välja. Kaunid Areal teami naised jooksid meil lihtsalt eest ära ja me ei suutnud millegagi vastata.

Ka järgnev ratas oli Margusele raske, meist möödusid veel mitmed tiimid ja kanuu alguseks olime 17 kohal. Vee alad olid meile sobivad ja kanuuga parandasime oma positsiooni, möödudes naistiimist, kes kanuu sõidu pikendamiseks slaalomit harrastas.

Ja jälle jooks, mis oli raske, nüüd ka Kalmetile. Heinamaad ületades tundsid, kuidas päike kõrvetab ülalt ja maa kiirgab oma kuumust altpoolt, metsa vahel oli veidi parem, jõge ületades oli juba päris hea, sest sai end niisutada sogase, kuid õhust jahedama veega.

Puu otstest sai punktid kätte, Kalmeti aitas puu otsa üks kaunis naine, tänud talle selle eest! Meeste abi vist ei kõlvanud Kalmetile...
Ei taha mitte veest välja tulla!
Kuid oli ka mehi, kes abistasid naisi, üks stiili näide allpool olevalt pildilt. Meie kahjuks need abistajad polnud.   
  
Jooksu etapil nägime oma konkurente ka X6 tiimist, kes olid küll väsinud, kuid nihkusid järjekindlalt meile lähemale.
Meie hea positsioon ergutas meid tagant ja sõitsime viimasele rattaetapile. Esimeses joonorienteerumise punktis sai X6 meid kätte ja möödus suht paratamatult, meist polnud füüsiliselt vastajaid. Kuid ma pedaalisn nende kannul metas servani ning tee ääres jäin korraks seisma, et kaarti vaadata. Torkas kohe silma kahtlane haak teisel pool teed ning märkasin ka võrku, mille otsas oli punkt. Kahjurõõmsalt (mis on ju maailma siiraim rõõm!) vaatasin X6 tiimi sõitmas Kaerepere poole ilma võrku nägemata.

Kuigi oleme piisavalt võistelnud ja mitte enam noored (vanad ka mitte!), tõstis X6 viga meie hasarti lõpuni sõita ning oma sõpru edestada.
Skywalkerid panin endale jalga, sõprade abiga tegime ringi ära ning möödusime ühest naistiimist (sama tiimi liige aitas Kalmeti puu otsa) ning lõpptulemusena saavutasime 16.koha. Parim koht senini meie 5 aastase Xdreami ajaloo jooksul.
Hää tulemus motiveeris seltsimehi ka kirja panema XTsporti bike rogainile 26. augustiks, mis toimub Jõulumäel ja on heaks prooviks enne Kiviõli etappi.



Teretulnud abi!






















Reede, 8. juuni 2012

Xdream Läti Vabariigis

Eino ja Kalmet Tallinna etapil
KTM tiimi üritused hakkasid küll juba Xdreami Tallinna etapiga aprilli lõpus, kuid kahjuks ei õnnestunud mul endal osaleda haige põlve tõttu.
Tallinna etapi tegi meeskond läbi kaasates vapra spordimehe Eino ja tulemus kujunes üheks väljapaistvamaks: esikümne koht (tõsi küll tagantpoolt lugedes). Kuid oli olnud  lõbus ja eks seda tõesta ka kapteni naerul nägu piilumas Eino õla tagant.

Öine etapp Valgas palju nalja ei tõotanud, sest pikad öised etapid on alati olnud meile parajad pähklid ja kuna olin ka ise osalemas, siis logelemist polnud loota.

Ettevalmistuseks tegime nädal enne võistlust Keila Joa kaardiga rattasõidu, mille tulemuse Kalmet võttis kokku sõnadega: "Orienteeruda me ei oska" ja eks pidime koos Margusega ka ise tunnistama arvamuse õigsust. Kuid lohutuseks võin alati tõdeda, et on olemas veel kehvemaid orienteerujaid (mõned neist isegi minu ilusad naistuttavad!).

Niisiis olime laupäeval teel Valka ja moraalselt valmistusime külmaks, vihmaseks ja pikaks võistluseks, lisaks ootamas Läti mõistatused ja muud tundmatud öised tegijad. Moraalne ettevalmistus oli tähtis, sest eelmise aasta Orisaare etapi järel kirusin korraldust ja pidasime plaani enam öistel etappidel mitte osaleda, kuid eks selle spordiga ole alati midagi parandamist ning enamuses need on ikka meie oma lollused ja vead, mis annabki indu järgmine kord teha asjad õieti.

Valga võistlus oli seekord organiseeritud koos Läti analoogse sarjaga, mis lisas osalejaid ja täiendavat organiseerimist korraldajatele. Korraldus ei sujunud just parimal moel, sest start hilines ja ka tulemuste saamine venis, kuid ega ei saa ka väga kritiseerida, sest rahvamass oli suur ja ega piiriülene koostöö vajab kindlasti veidi harjutamist.
Samas oli Läti poolelt lisatud erinevaid nupuülesandeid, mis minu arust olid päris toredad ja lisasid seiklust.

Alustuseks sõitsime rattaga kolonnis 18 km Valgast stardipaika. Sellest sõidust leidsin ka paar pilti minust ja Margusest ilusate kollaste vestidega.

Ja ca kell 22.30 algas tegelik võistlus: hakatuseks pidi otsima metsast 3 punkti, saama neilt rooma numbrid ja tegema lahutustehte, mille tulemuseks on jooksuetapil võetav KP de arv. Saime sellega suht keskmiselt hakkama, õnneks polnud mitte mingit rabistamist ja varsti istusime rataste seljas teel esimesse vahepunkti SF1. Vaatasin kaardilt enda arust parima raja, kuid ikkagi pöörasime liiga vara metsa sihile, mis polnud eriti sõidetav ja kulgesime KP poole mitte just kõige otsemat teed pidi. Ajaliselt olime pea poole kauem rajal võrreldes parimatega.




SF1 jätsime rattad ja läksime jalgsietapile, kust pidi võtma 5 punkti, otsustasime ringi 56-55-59-58-57 kasuks. Kohe etapi alguses lõpetas töö minu Silva lamp, aeg ajalt siiski põledes, kuid enamuse aega oli kustunud. Kirusin kuradi rootslasi kalli ja kasutu lambi pärast, valguse puudumine segas nii kaardi lugemist kui ka pimedas liikumist ning hiljem rattaetapil oli see näha ka sõiduaegades. Lambi patareiboksi tagudes ilmus aega ajalt tuluke siiski välja ning tundus, et tegu on mingi kehva ühendusega. Hiljem kodus asja uurides pean tõdema, et patareid olid väsinud ning arvatavasti võttis jahe ilm patareidelt soovi piisavalt elektrit anda, sest ühtki katkestust ma lambi ahelas ei tuvastanud. Igatahes tuli tõdeda hea valgustuse eeliseid, mis näitasid kaugelt ära KP asukoha (see jutt käis teiste seiklejate kohta).
Punktide võtmisel kobistasime KP58-ga ja 57-ga, mõlemaga ca 2-3 minutit liigset ajakadu. Kodus vaadates sain aru, et samal kaardil oli just see piirkond kujutatud ka suuremas mastaabis ja koos reljeefiga: kui oleks seda metsas märganud, siis oleks ka punktid kiiremini leidnud. Siiski oli jooksuvaliku aeg meil suht keskmine ja ega väga suurt kaotust ei tulnud.
Jooks tehtud võtsime rattad ning läksime otsima 6 KP-d 10 - st. Esialgne plaan oli kasutada ka sihte, kuid siis saime aru, et rattaga neil sõita ei õnnestu ning otsustasime võtta punktid 44-45-46-49-41-50, sest need jäid teede lähedusse. Ega öine rattasõit Läti tihnikus väga kerge polnud, sest eksisteeris ka teid, mida kaardil polnud ja aeg ajalt jäime ikka seisma ning täpsustasime oma asukohta. Kuid punktid leidsime suht kergel, välja arvatud 49, mida algselt otsisime hoopis valest kohast eksitatuna kaardil mitte olnud teedest. Peale 50 KP-d sõistime välja suurele teele ning minu vedamisel tegime tempoka sõidu SF2-te. Tiimikaaslased olid üllatavalt sitked ja pidasid tempole hästi vastu. Rattasõidu ajaks oli ilm parajalt jahenenud ning panin selga lisadressi, õnneks ei tulnud vihma, vaid veidike tibutas mingi aeg, kuid see ei saanud segavaks. Rattasõidu ajaline kokkuvõte oli siiski kehvapoolne, sest kulutasime aega jälle pea poole võrra rohkem kui parimad.
SF2-s olin veidi segaduses ega osanud kohe ette võtta järgmist tegevust, kas morse või paat, kuid siis märkasin rattaala sisepääsu juures juhendit suunduda jõe peale.
Jooksimegi sinnapoole ning hetkeks jäime ka seisma, sest tekkis arvamus, et võiksime ka rattaga sinna sõita, õnneks seda siiski ei teinud, kuigi tundus, et otseselt keelatud see ka polnud (tegelikult oli legendis kirjas "jooks", seega oli keelatud, segadust tekitasid juba rattaetepile minejad ja ka mõned katkestajad, kes ratastel Valka sõitsid).
Kummipaadiga sõudmine polnud just keeruline kuigi kulgesime aeglasemalt kui teised. Hea võrdlus oli meil veidi ees olev naiste tiim, kes enamuse aja ei aerutanud, samas kui meie tegime pidvat tööd edasiliikumiseks. Saime naistest küll mööda, kuid suure vaevaga. Kas meie tiimi mehed ons nii rasked, et paadi edasiliikumiseks on vaja topeltjõudu?

Järgnes morse mõistatus, mille Kalmet ja Margus vaikimise delegeerisid mulle, ise samas üritasid ristsõna lahendada. Pikema seismise peale suutsin kaks sõna kokku panna BEE ja BAT ning loobudes ülejäänud kahe arvamisest asusime teele.  Nüüd jäi kuskil SF2 Out kontrollpunkt fikseerimata, kuigi me tavaliselt tegime seda kõik koos. Tagantjärgi on raske öelda miks, kas ei fikseerinud SI pulk punkti või olime ise lohakad, kuid igatahes trahvi saime 15 minutit.

Punktid BEE ja BAT võetud,  oli suund juba Eestimaa Valga peale võtmaks punkti 24. Kaardi järgi arvasin, et sinna viib teerada, mida võiks rattaga sõita, kuid eksisin kõvasti. Üritasime läheneda punktile kagust, kuid see rajake oli ikka olematu ja kadus sootumaks. Oleks olnud lihtsam, kui seda rada poleks seal üldse peal olnudki, kaotsime vast 20 minutit punkti otsimisele keset võsa. Vaatasin ka teiste tiimide aegu ning üllatavalt paljud olid kulutanud sellele punktile liigset aega.
Järgmine jooks oli lihtne, vaid kaaslased hakkasid väsima ja kippusid kõndima, isegi mööduvad naised jätsid Kalmeti ükskõikseks ega sundinud pingutama.
Vahepeal üritasin jooksu pealt ristsõna lahendada ja sain paar tähte kätte. Mõtlesin, et sõna võiks olla seotud orienteerumisega ning tuletasin välja seiklusspordi vaste inglise keeles: ADVENTURE. Ja tuli välja, et oligi õige sõna! Kodus laua taga lahendasin ristsõna 5 minutiga, sest osa sõnu olid lihtsad ja teised sai paari tähe järgi juurde tuletatud.
Pääsesime kohe lisaülesandesse, mis seisnes külmas vees ulpides mööda ujuvpurret jõe ületamises. Kuna lõpuni oli vähe, siis polnud märjakssaamisel erilist tähtsust ning roomasin üle selle purde. Üllatavalt oli meie jooksuetapi aeg suhteliselt hea (paremuselt 12.), ise oleks jooksnud selle ju veelgi kiiremini.
Jäi veel viimane punkt ja siis oligi finish, aeg 9 tundi ja 6 minutit, mis koos trahviga andis 49. koha.
Tulemusega võis rahule jääda, paremaks saab minna vaid hästi orienteerudes, mis pimedas metsas tundub suht võimatu olevat, kuid harjutades kindlasti parandatav.