Esmaspäev, 10. oktoober 2011

Keila Joa Bikedream

Keila Joal toimuvale BikeDreamile õnnestus Kalmet kergelt ära rääkida, sest kodu lähedus on meie tiimi kaptenile alati innukust lisanud. Kahjuks Margus ei saanud osaleda ning nii otsisin kolmandaks jalaks tuntud multisportlase Eino Karvaku. Eino jaoks oli orienteerumisformaadis rattasõit esmakordne kogemus. Kaardi lugemises lubas ta meid jõudu mööda aidata, kuigi väitis, end mitte eriti osavaks sellel alal. Samas polnud kahtlust tema rattasõidu võimekuses, kahjuks polnud meil vaid sobivat vedamiskummi, et mehe võimeid kasulikumalt rakendada.
Enne starti oli plaan olemas: ca 80 km ratast (20 km/h) ning arvestasin, et kaardil oleks otsejoontes vastav kilometraaz ca 60 km (15 km/h) . Saades kaardi, mille mõõtkava oli 1:35000, tähendas see ca 40 cm/tunnis. Selle järgi sai ka plaan joonistatud.
Tagantjärele tarkusega oli plaanil 2 viga: kui jooksu rogainil võib tegeliku kilometraazi  ja otsejoone suhteks võtta ca 1,35, siis rattas oleks pidanud võtma 2,0, sest mööda radu liikudes ei ole võimalik saavutada enamat. Eks suhe sõltub ka maastikust ja seal olevast radade võrgust, kuid ega ka Keila Joal radade vähesuse üle kurta poleks saanud. Seega oleks pidanud otsejoone plaaniks tegema 40 km, mis tähendaks ca 30 cm/h kaardil.
Teine viga oli oma tiimi jõuvarude liigne ülehindamine ja radade oodatust kehvem seisukord, mis ei lubanud saavutada 20 km/h keskmiseks.

Enne starti oli plaan valmis ja võtsime suuna Keila Joa mõisa poole: punktid 53, 52, 51, 50. Veidike oli mastaap harjumatu ja rattaga polnud sealkandis ka sõitnud. Selle sai punktiga 52 ka veidi kobistatud, kuid ülejäänud tulid kiirelt.
 Järgmine oli 54, kus tekitas veidi segadust maastik ja hooned ning kaardile märgitud teed - ikka veel polnud kaarti omaks saanud.
39 tuli suht kergelt, 37 punktile lähenesime piki liivaranda, eeldades õieti, et märg liiv on mere ääres rattaga täiesti sõidetav. Tee puntki 36 oli juba raskem, sest peale Vääna Jõesuu randa kadus rada sootumaks. Mina üritasin veidi paremalt minna, kuid jäin täitsa sohu, kõrkjatesse ja võssa. Pressisin end läbi ning meenutasin Orissaare öist kõrkjametsa: see siin tundus muidugi lapsemäng, kuid koos rattaga oli läbiminek kordades raskem.
Ka järgmine punkt 34 ei tulnud just kergelt, sest küla ümberminekuks teed polnud ja pressisime endid jälle läbi võsa. Tee, milleni jõudime oli küll lai, kuid auklik, märg ja kole. Siiski parem kui ilma rajata võsa. Punktid 31, 32, 33 tulid suht normaalselt, kuid aega oli kulunud juba 2 tundi ja oli selge, et lõuna pool me väga kaugele ei jõua.
Punkti 40 suundudes saime ka teada, mis asi on kaardil joonistatud väikese ruuduna - see oli trepp, millest üles tuli meil rattaid tarida.
 Siis punktid 41, 43, 47 ja 48. Enne punkti 48 jõudmist oli meil veel mõttes minna ja võtta mõni punkt lõunast, kuid  Kalmeti suhteliselt aeglane liikumine muutis meie plaani ja suundusime finishi poole, võttes vahepeal punktid 57 ja 55. Oli plaan ka 55 võtta, kuid  teeotsa juures oli meil finishini aega 10 minutit, millest lõpuni minekuks kuluks 5 min ja punktini oli edasi tagasi 1,5 km. Arvestades liikumiskiirust oli suht selge, et jääksime hiljaks. Seega sõitsime finishi, tulemuseks 19 punkti ja 44 koht. Polegi paha,
Liidrid läbisidki üle 80 km, mis arvestades teeolusid oli ikka suht palju, kui rehkendada ka pisutki aega teevalikute ja väikeste vigade jaoks.
Vana tegija Kalmet oli kurnatud ja kirus ennast, et meiesugustega välja tuli. Uustulnuk Eino jäi aga rahule. Nii ma alustasingi tal ajupesu XTspordi rattarogainis osalemiseks.