Pühapäev, 28. juuli 2013

Kärdla unistused

Seekordne öine Xdreami öine võistlus peeti maha Hiiumaal. Hakkas kõik jälle meeskonna kokkupanekust, sest Eino pidi loobuma, kuid õnneks oli Priit nõus ja muid asendusi seekord tarvis ei läinudki.
Kuna võitjatele eeldati üle 10 tunnist aega, siis arvestasime minimaalselt 12 tunnise seiklusega, lootes muidugi heale õnnele ja oskustele ning pääseda veel väiksema ajakuluga. Mis kahjuks ei õnnestunud, sest polnud piisavalt õnne ja veel vähem oli oskusi.
Hiiumaale suundusin juba neljapäeval, et veidi logeleda ja ka ringi matkata. Logelesime siiski rohkem kui matkasime, mis vast oligi hea ja hoidis energiat võistlusteks.
Start anti kell 22.00 Kärdlas, alustasime rulluiskudega, suundudes linnast välja vahetusala suunas. Margus pani alla mingid superuisud ja näha oli, et ta end tagasi hoida ei kavatse. Kuigi keelitasime meest mitte kihutama, sest ees ootas ikkagi mitte ainult 12 km rulluisku, vaid tervelt12 tundi võistlust. Kuna startisime tagantpoolt, siis hakkas Margus kohe vaikselt ette nihkuma ning väljaspool linna rattateedel nägin vaid mehe suurt kuju hoogsalt uisutamas ning vedamas mahajääjate gruppi liidritele lähemale. Ja seda veel vastutuules!
Esimene rulluisk oli ca 9 km, siis tuli 3 km jooksu ja seejärel jälle 3 km uisutamist. Juba esimesed 3 km jooksu andsid aimu, mis võsa ja räga meid joostes ootab. Kuid rulluisu ja esimese jooksu järel olime veel väga heal 16 kohal.
Järgnes pikem jooks, mis sisaldas ka eraldi jookse. Hakatuseks pidime tee alt truubist läbi roomama ja seal punkti võtma. Oli alles teise tunni algus ning tee ületamisel õnnestus mul hüppeliiges tugevalt ära väänata, hakatuseks tundus, et nüüd ongi see võistlus lõppenud, nii kuradi valus oli. Siiski
roomasin truupi ja seal põhjas olev vesi andis veidi jahutust, mis pani lootma, et ehk kannatab siiski edasi liikuda. Ja suundusimegi metsa jooksu etapile.
Öine mets on ikka teistsugune ja tekitab rohkem ebakindlust raja osas. Kuid õnneks oli Priit ja ka teisi orienteerumisvälimusega inimimesi ümberringi ja see andis lootust, et leiame need punktid üles. Minu jooksmine oli aga vaevaline ja lonkasin Priidu ja Marguse taga, eriti valus oli ületada igatsugu ebatasasusi, eriti neid, mida ei näinud.
Koos suurema jõuguga liikusime punkti 7 suunas ja läksime veits ringiga. Pean tunnistama, et ega ma enam aru ei saanud, kus me olema. Õnneks oli rahvast seal rohkem ja asukoht pandi paika ning leiti üles ka siht, mis viis 7 punkti. Peale seda liikusin mina 8 C suunas, Priit ja Margus läksid võtma 8B ja 8A punkte. Pressisin enda haigest jalast viimast välja, et jõuda järgi ca 200 m ees olevatele tiimidele enne 8C punkti otsimise algust. Ja õnneks jõudsin neile kannule, inimesi oli ca 5-6, kõik kindlasti parajad orienteerumisgeeniused. Hoidisn vargsi nende selja taha ja ootasine, et keegi selle punkti kuskilt rägastikust üles leiab. Tundus, et pole just raske ülesanne, kuid tegu oli tasandikuga ja paraja rägaga ning muidugi ka ööga. Igatahes kohe ei leitud punkti, tehti teine kaar ja siis komistati sellele otsa: väike väsinud märk rippus puu küljes - mina vist poleks seda mitte kunagi üksi leidnud.

Edasi jooksin 9 punkti, koos teiste tiimidega ja jäin ootama Margust ja Priitu.
Ootasin kaaslasi ikka tükk aega, mitu muud tiimi jõudsin enne kohale. Ja kui nad lõpuks tulid, siis unustasin ise punkti märkimata! 15 min trahvi teenitud.
Peale 9 võtsime veelkord ühe teise teetruubi punkti, kus ka fotograaf passimas. Mulle need truubi punktid eriti ei meeldinud, kuid foto oli seda siiski väärt, tänud tegijale KMZ Photost!
Peale jooksu olime langenud 25 kohale, kaotades parimatele juba terve tunniga. Järgnes ratta joonorienteerumine, mida võtsime rahulikult, väikeste koperdamistega, mida tegelikult tegid ka liidrid. Jõudisme Tahkuna tuletorni juurde ja olime 22. kohal.
Torni lisaülesanne oli minu jaoks lihtne: rakmed peale, joosta üles ja laskuda nööripidi alla.  Lugedes tarka infot, saab teada, et Tahkuna on Eesti kõrgeim tuletorn, 42 m. Seistes seal pimedas ja kõvas tulles rõdu peal, ning siis ronida üle barjääri ja lasta end lõdvaks on päris lahe! Ka Margus oli vapper ja ületas endas kõrguse kartuse ning libises Priidu embuses köit pidi alla!
Ainuke jama oli ajas, sest meil kulus kokku 51 minutit, millest enamus oli ootamine. Selgelt pool tundi rohkem kui oleks pidanud kuluma.
Järgnes ratas, kus sõitsime õigest teeotsast mööda ning siis lisaülesandena jälle jooks, kõigile eraldi. Võtsin omale B raja ja veetsin seal 3 korda rohkem aega kui vaja. Ei leidnud neid pagana punkte, mis olid ikka hästi peidetud. Ja inimesi ka polnud enam abiks ringi sebimas. Lõpetasin oma raja just siis, kui Priit oli teinud nii oma kui ka Marguse raja läbi. Peale jooksu olime 27. kohal
Järgnev ratas üllatusi ei pakkunud, väljas oli ka valge, 23. punkti võtsime ringiga mööda asfalti nagu tegi ka enamus liidertiime. Jõudsime Kärdlasse, parandades oma kohta 24- daks (üllatav, et ratas meil nii hea oli), kus oli ees järjekordne hajutus, samas B raja tiimid olid lõpetamas. Hajutus oli puzzle kaardiga, mille olime Tahkuna torni ooteajal juba kokku pandnud. Võtsin ühe ringi endale ja Margusele Priiduga jäi läbimiseks teised kaks tiiru, mis veidi ka kattusid.
Joosta oli väga valus, kuid vigu ei teinud seekord ning punktide leidmisega raskusi polnud. Jooksuga langesime jälle 27 daks, eks põhjus oli ikka selles, et Priit pidi topelt ringid koos Margusega tegema. Lahkusime Kärdlast, samas lõpetasid liidrid. Kurat, meil oli veel tervelt teine pool kaarti eest!
Edasi ratas. Üritasime algul punkti 28 minna teravnurka lõigates, kuid tegime kohaliku kalmistu ümber tiiru ja tulime jälle sama tee peale tagasi!
32. punktis otsisime hoonest kaardid, märkisime jooned ja liikusime saare suunas. Meie ümber oli ikka tiime liikumas, keda oleks võinud püüda, kuid kiiremini me joosta ei saanud nii minu jala pärast kui ka Margus ei jõudnud.
Saarele läksime kahjuks piki diagonaali meres, mis oli viga. Samas väga hea jahutus paistes jalale!
Edasi rattaga kanuualasse, kus lootsime, et kanuu jääb lihtsalt ära, aga ei - pandi jooksma. See oli jälle valus! Jooksuajad olid aga meil 15-18 kohtadel, seega mitte just kehvakesed. Tasase asfaldi peal oli jooksmine täitsa talutav.
Viimasel rattaetapil oli Margus mul kummiga taga, saime seal 13. ndaid aegu, mis näitas, et olime veel heas minekus. Jalgpalli visked usaldasime professionaal Priidule, kuid närvipinge tõttu ta põrus ja pidin ise kolme palliga torni ronima. Tabasin esimese viskega, lõpus möödusime veel ilusate tüdrukute tiimist ja finish oligi: aeg 12 h 43 minutit. Ajaga oli koht 26, kuid trahviga langesime 27. daks.
Tunnustavalt tuleb mainida, et tiimi liikmed pidasid hästi vastu, veidi väsimust oli olemas, kuid keegi täitsa ära ei kukkunud. Kaotasime liidritele 4 tundi. Probleemiks on meil ikka orienteerumine, mille vigu oli minimaalselt pooleteisetunni jagu, ooteaega pool tundi ja ülejäänud 2 tundi oli füüsiline allajäämine parimatele.










Laupäev, 15. juuni 2013

Iisakut vallutamas

Enne järjekordset Xdreami etappi läks meil tiimi sees sagimiseks. Esmalt teatas Eino, et jalg on tal ikkagi liig valus, seda eriti joostes ja heameelega jätaks osalemise vahele. Selle peale ametlik varuliige Kalmet puges peitu ja loobus arvatavast ca 7 tunnisest katsumusest, kuid õnneks oli Priit valmis osalema.
Kahjuks aga võistluse eelõhtul teatas Margus, et on palavikus mingi kõhutõvega ja parema meelega välja ei tuleks. Kuigi üritasin veel õhtul xdreami foorumis kedagi võistkonda leida ja hommikul Heigole auku pähe rääkida jäi võistkond komplekteerimata ning osalesime Priiduga kahekesi. 


Pühapäevasele Xdreamile soojenduseks otsustasin reede õhtul teha kaasa Rakvere ööjooksul joostes poolmaratoni. Jooks ise oli emotsionaalselt lahe, rahvast palju, joosta oli kerge ja tulemuseks 1.24.30, mis andis 4 min/km. Võistluse teravdamiseks sai veel Annekeniga 10 minutise vahe peale kihla veetud, kuid minu poolt oli see siiski ületamatu - Annekeni aeg oli 1.30 ja kaotuseks tuli 6 minutit, mis tegelikult ümmardamis reegleid järgides on küll 10, kuid Anneken ei aktsepteerinud minu matemaatilist mõttekäiku ja luges end kihlveo võitjaks.

Pühapäeval hommikul olid jalad veidi valused ööjooksust ning lisaks oli mul ka vastik köha, sest nädal tagasi õnnestus palava ilmaga autos konditsioneerides end külmetada. Ebamugav sügelus kurgus ja kurgu kuivamine polnud küll miskit hullu, kuid täiesti terveks end lugeda ei saanud. Aga stardis me Priiduga olime. Kirveviske tegime mõlemad teisel katsel ja siirdusime edasi piltorienteerumise juurde.

Joostes sain aru, et ööjooks on jalgades ning liikumine veidi raskem tavapärasest. Esimese laululava punkti saime kiirelt kätte, kuid teise punkti pilt oli kuskil lähedal asfaltteel ning arvasime ekslikult, et Iisakus saab olla vaid üks asfalttee - see sama, mida mööda olime tulnud laululava punkti. Kuid eksisime, tuli välja, et külas on siiski 2 asfaltteed. Igatahes tegime punkti leidmiseks väikese ringi, mis tähendas muidugi lisaminuteid.

Tornis pidime määrama ühe rattapunkti asukoha, mis tundus olevat küll lihtne, kuid siiski maastiku ja kaardi kokkuviimine on nats keerulisem, kuid esmalt tundub. Mind eksitas ka kaardile kantud punase viirutusega keeluala, sest ei algselt ei arvanud seda lagendiku hulka. Igatahes panime punkti paika, kuigi aega kulus veidi kauem.

Tagasi staadionile jõudsime lõpuks 30 minutiga. Vaadates teiste aegu sellele etapile, siis võitjad (Vaude)  kulutasid 17 minutit, teistel ca 20-22 minutit.
Järgnes ratas kanuu algusse, milleks kulus meil 30 minutit. Üllatavalt hästi, Vaudel näiteks 28 min. Kusjuures valisime 9 punkti minekuks veel vale kraavi poole: kraavi põhjapool oli olemas teereda, kuid lõunapool sisuliselt tallatud heinamaa. Aga kaardi kvaliteet oli kehvake ja ega seda õiget poolt polnud ratta seljas lihtne valida, isegi praegu laua taga istudes võib pigem aimata, et seal oleks justkui mingi teerada märgitud.
Ratast sõites sain aru, et pean tasahilju Priidu selja taha hoidma ning säästlikult liikuma, jalad olid väsinud ka üldine enesetunne polnud just värske.
Rattaga sõites lugesin legendi ette ja oli selge, et nii kanuu kui ka rattad tuleb kanuu lõppu vedada. Algul mõtlesin isegi kanuu rataste peale panna, kuid siis oleks punktide nägemine võimatu olnud. Järgmine variant oli mõlemad rattad kanuusse ja kahekesi sõudma, ma juba panin oma ratta kanuusse, kuid Priit oli kõhklev. Üldse molutasime seal mõtlemise peale mitu minutit, lõpuks võttis Priit rattad ja mina üksi läksin kanuuga. Kanuu jäi mulle selle, et Priidul puudus peaaegu igasugune kanuutamise kogemus.

Kanuu algus oli meil suht kerge, sirge kanal, takistusi polnud. Üksi kanuutamine on siiski veits teistsugune ja ka aeglasem, kui kahekesi. Samas oli eeliseks paadi kergus ja ega minu ees olevad tiimid minust ei kaugenenud, kuid ega ma neile ka järgi ei jõudnud. Kuni kohani, kus B rada alustas oma kanuutamist - siis läks oja käänuliseks, lisandusid kivid, puud ja muu sodi. Minu eeliseks oli paadi kergus ja jõudsin eesolevatele tiimidele järgi, sel lõigul möödusin rohkem 10-15 paadist. Samas puuduseks oli ikkagi sõudmis kiirus, sest tegelesin rohkem tüürimisega. Ja ega üksinda kanuu tirimine üle puudegi polnud kergem ülesanne.
Lisaks jäi ette ridamisi B raja tiime, kellest möödumine oli raske arvestades just erinevaid looduslikke takistusi, vahepeal oli ootamist lausa minuteid.
Tundus, et kanuu sujub enam vähem, kuid vaadates koguaegasid kanuutamisel:

Vaude 01:25:54
meie 02:00:02
Rocmar (ainult ilusad naised) 01:37:35
Nike 01:32:56
Salomon 01:28:57
Duncan 01:36:55
Spordielamused (tiimis üks ilus naine) 01:30:20
 ehk siis ca pool tundi kaotust parimatele! Seda on selgelt palju ja eks siin oli eelis 2 liimelistel kanuudel.
Järgnev väike jooks ja ratas olid minimaalsete üllatustega, minul andis tunda paras väsimus, Priit seevastu oli saanud tunnikese puhata ja kihutas ees. Ajaliselt kulus meil sellele 56 minutit, võitjatel 45 minutit - enam vähem OK kiirus.
Kuid mõne järgnev kilomeetrine joonorienteerumine rattaga võttis meil aega 18 min ja parimatel 11 min - ehks siis liigselt palju mõtlemist. Midagi keerulist ju polnud, lihtsalt otsustamise kiirust jäi puudu.

Ja siis tuli minu jaoks kõige raskem osa: jooskuetapp soos ja võsas, tiba ka ilusaid reljeefseid männikuid. Kuid kuumus, väsimus, janu - need piinasid mind kogu selle etapi. Ega joogiga tegelikult probleeme polnud ja seljakott oli seljas ning jook oli  saadaval. Ainult juua tahtsid vaatamata joomisele pidevalt.
Priit pani etapi alguses kohe täie rauaga kõige hullemasse võssa, ma üritasin autopiloodiga tal taga püsida, kaarti kasutasin linnusuuruste parmude peletamiseks, lugemiseks polnud jõudu ega aega. Vahtisin vaid maastikku, et mätastest, puudest ja okstest mööda pääseda minimaalse energiakuluga. 
Vaadates meie teekonda, siis tegime esimese punkti minekuga paraja ringi, kuid ka parimad tiimid tegid seal kaare. Ja eks see kaardi ning aeropiltide loetavus oli üsna kehva ning jättis võimaluse üsna laiaks interpreteerimiseks, mis kogenud tiimidel õnnestus paremini.
Kuid Priit oli tasemel ja liikus kindlalt ning kiiresti (kuradi kiiresti minu jaoks!) punktide suunas.  Ma kannatasin, kirusin ja mõtlesin, et ehk on mu mõnel sõbral õiguski, kui ta väidab, et inimene pidi vananema. Ehk on A rada tõesti veits liiga minu jaoks. Mõtlesin ka sõber Margusele, kes haigena maha jäi, kahju, et ta tulla ei saanud, sest siis oleks meil tempo olnud aeglasem ja ma võinuks pääseda kergemini.
Kuid etapp sai tehtud, ajad sellised:

Vaude 00:55:15
meie 01:18:32
Rocmar 01:45:28
Nike 00:59:12
Salomon 00:54:57
Duncan 00:56:05
Spordielamused 01:07:39




Ajaliselt polnudki kõige hullem.


Järgnes ujumise ja ronimise lisaülesanne, Priit võttis ujumise. Mõtlesin, et las siis olla, kuigi oleks ise hea meelega vette läinud ja end turgutanud, kuid arvasin, et Priit kartis kõrgust. Hiljem tuli välja, et Priit arvas ujumist raskemaks kui ronimist (mis muidugi nii polnud!), sellepärast jättis ronimise mulle. Vot siis, tuleb vahel ikka tiimi liikmetega omavahel ka suhelda!
Ega ronimine raske polnudki, võttis vaid rohkem aega kui ujumine.
Järgnevas rattas oli teekonna valiku küsimus punktist 32 punkti 33. Me korraks vaatasime otseteed, kuid see muutus suht poriseks ja olematuks ning otsustasim teha ringi. Samas esiotsa tiimid panid otse ja meie kaotus sel 22 minutisel etapil oli 11 minutit - poole rohkem aega kulutasime. Vaatasin esitiimide gepsuträkke ja nad liikusid seal üle 20 km/h, ehk siis kaardi järgi olematu rada oli siiski suht hästi sõidetav.
Pindala arvutuse ülesandes vaatasin korraks sood, linti ja jälgi seal ning süda läks pahaks - ei taha soosse enam minna! Hindasime umbes, kus lint kulgeb, panime kaardil mõõdu ja saime tulemuseks 22500 m2. Võtsime punkti 34X, mis kahjuks osutus valeks.
Lõpuks rattaga finisi juurde, rulluisud jalga ja läksime tiirlema. Ega rulluiskude jaoks orienteerumist väga juurde mõtle, rohkem füüsiline tegevus. Enesetunne oli mul parem, nii ratas kui ka uisk on ikkagi kergemad kui soos jooksmine. Samas oli tunda, et ega füüsilist reservi pole, vaid vaikne kulgemine lõpuni.

Kus saaks asju kiiremini teha on vahetusalad, näiteks uiskude jalgapanek, tegime seda 3 korda aeglasemalt kui teised!

Vaude 00:01:39
meie 00:05:13
Nike 00:02:06
Salomon 00:01:11
Duncan 00:02:47
Spordielamused 00:03:18
Ja mul veel ei saanud uisk korralikult jalga, vaid jäi kannast kuidagi kehvasti.

5 km uisu ajad, olime kiiremad kui Vaude!:

Vaude 00:16:29
meie 00:15:40
Rocmar 00:15:24
Nike 00:14:43
Salomon 00:16:45
Duncan 00:16:42
Spordielamused 00:14:02

Tulemuseks tuli 7 tundi ja 28 minutit. Lisaks ohtralt trahvi, kuna 3 liige puudus. Aga viimaseks ei jäänudki! Kuid parimate tiimide käest saime ikkagi pea 2 tunniga.

Tagantjärgi tarkus tuli juurde: enne võistlust tuleb puhata ja otsustada tuleb kiiremini. Ja muidugi kordamiseks juba varasemalt teada olev tõde: paremini orinteeruda, kiiremini joosta ning ratast vändata.





Esmaspäev, 29. aprill 2013

A raja proov Tallinnas

KTM tiimi kapten Kala loobus auväärsest tiitlist ning asus varumeeste pingile. Asemele tuli Eino, kes ei leppinud B rajaga, vaid soovis seiklust täie raha eest. Nii õnnestus Margusele auk pähe rääkida osalemiseks A rajal ja olimegi esimesel Tallinna etapil rivis. Konkurentsi ka vähem.
Stardis kohtasime vana Soosambla tiimi liiget Heigot, kes muhedalt jalutades nautis mitte osalemist ning nähes, et me A rajal oleme, pidas meid tiba hulludeks.
Kuid, mis see veidi pikem rada meile ikka teha saab? Seda saime varsti teada.
Alguseks oli politsei konvois rattasõit, mille ajal üritasin kaarti uurida ning tulevaste tegevuste osas plaane pidada. Ega palju ei jõudnudki: täringu ülesande mõtlesin välja, sain aru, et järgmine etapp on tulip ning, et tulipis lõikeid teha ei saa, vähemalt mitte lihtsaid.    


See, et peale politsei eskorti kohe andmiseks läheb, poleks arvanud, muidu oleks oma stardipositsiooni ikka parandanud, reaalselt tuli pea 3 minutit hilisemat starti, kuid see oli tegelikult pisiasi. Täringupunkti saime võetud, tulipiks valisime 1 raja, mis oli tegelikult õige otsus (tagantjärele tarkus!), sest 2. rada suundus alguseks liiga pehmet teed pidi lõunasse.
Tulipis tuli kobistamisi juba enne esimest punkti, sest minu arust rada ei klappinud päris tegelikkusega, kuid liikusime kriitilisel hetkel teiste sabas ja jõudsime punkti. Edasi üritasime jälgida tulipi legendi, kuid ikkagi pöörasime liiga vara ära ja siis ei osanud enam õiget rada valida. Tegelikult oli seal lõike koht ja ju siis mõned tiimid raalisid selle välja ning suutsid meid eksitada. Veidi sõitsime edasi tagasi ning siis sõitsime teiste kannul, kuni kohtasime B raja Müttajaid, kes kinnitasid meie õiget suunda. Tänud neile!
Järgnes rattaga teekond 6 punkti, mis kulges üle soo ja oma asukoha suutsin paika panna ning liikusime julgelt edasi. Aia värvimisest pääsesime, sest värv oli otsas, kuid pidime 5 minutit ootama. Sel ajal sai veidi kaarti uurida ning järgmist etappi planeerida.
Punktist väljudes oskasin ikkagi vale suuna valida ja oma vana kodutänava - Valga tänav - suunas pöörata. Tervitasin ka aias rassivat endist külanaabrit Valerit, siis pöörasime ümber ja valisime õige tee. Ega Valeri vist aru saanud, kes teda tervitas ja kes need hullud edasi tagasi sebisid, vaatas vaid kahjurõõmasalt meile järele.
Valikorienteerumine läks normaalselt, edasi rattaga punkti 14, valisime sama tee, mida mööda tulime, sest rada oli suht heas korras ja ei tahtnud riskida teiste valikutega. Enne punkti jõudmist lagunes Margusel sadul ja kahjuks oli ta sunnitud edasi püsti asendis sõitma. Eino üritas vahepeal küll Marguse ratast naisvõistlejatega ära vahetada, reklaamides ilma sadulata ratta positiivseid omadusi, kuid naised olid liialt keskendunud sportimisele ja ei kasulikku ettepanekut tõsiselt.
Senini oli kulgenud kõik suht normaalselt, mõned pisikobistamised, mis ajaliselt tähendasid küll minuteid, kuid mitte palju. Ülejäänu jäi füüsise taha, milles olime parimatest 20-30% kehvemad. Ja mida edasi, seda raskemaks läks.

Edasi oli veidi jooksu, siis rullid. Kuigi siin oli märkeorienteerumine, siis panime esimese punktiga kohe mööda ja võtsime vale, eksitas mind punktile märgitud number, mis klappis legendiga. Kuid rohkem eksimusi ei teinud, olin kaardi peal ja võtsime õigeid punkte. Ka viimase 21 punkti, milleks tuli valgustuspostid üle lugeda. Rulluisu aeg oli meil suht hea, kaotus parimatele ca 5 minutit.
Järgnes jooks ja lisaülesanne, millega hakkama ei saanud ja tegime väikese trahviringi.
Edasises jooksus oli Margus mul juba kummiga järel, sest muidu poleks joosta saanudki. Siiski olid meie jooksu ajad enam vähem normaalsed, kaotused jäid normi piiresse ja vigu ei teinud.
Järgnes rattasõit kanuu starti, kus jäime korraks aia taha pidama, sest Eramaa värav oli suletud. Tegime põhja poolt ringi ja jõudsime järve äärde.
Olin juba enne kanuu legendi vaadanud ja polnud asjast aru saanud. Sellised tobedad lõigud ei andnud mulle selget pilti. Nii õnnestuski alguseks liikuda 34 punkti, imestasime, et kuidas see polegi õige, käisime siis ka 33 juures, sellega panime kaardi paika ning siis otsustasime osa punkte joostes võtta. Võtsime 31 ja 32 koos, siis saatsime Marguse jalutades 34,  läksime Einoga ise 33 punkti kivi juurest võtma ning seejärel suundusime kanuuga 34-ndasse. Ja seal kolmekesi kanuuga tagasi algusse. Saime kanuuetapil parima aja - 77 minutit, nii kaua ei suutnud keegi neid punkte otsida!
Järgnes ratta joonorienteerumine, ei midagi keerulist, vaid Margusel oli raske, sest sadulat polnud. Viimasel asfaldi osal vahetasime rattad ära ja andsin Margusele kergendust, kuid ega see palju päästnud. Viimane jooksu osa oli talle raske, kummiga vedades üritasin asja kergendada, kuid kogu aeg ikka joosta ei õnnestunud.
Ergomeetri tegime läbi, lisaülesandes Eino panime köie otsas, kuid minule ja Margusele jäi raskem osa mees tagasi tirida. Raskemaks osutus enne finisit kõrguses purde ületamine, seal andis Margus alla ja loobus.
Kuid aega kulus veid vähem kui 6 tundi ja tulemuseks saime 42. koha. Mitte nii hea kui oleks lootnud. Arvestades tehtud vigu oleksime võinud ca 30-40 minutit kiiremad olla, mis oleks tähendnud kohta esimeses 30. Kuid ülejäänu oleks füüsise taha pidama jäänud.
Vaadates tulemusi on meie sooritus liidritega võrreldes ca 30-35% kehvem rattasõidus, jooksus ca 25%, rulluisus 15%. Kanuus saime seekord ca 2 korda pikema aja, mis jäi rohkem ajude kui füüsise taha. Kuid ega me esikohale pretendeerigi.
Margus oli päris väsinud, lubas järgmine kord mõelda Kalmeti lubadusele vajadusel mõnd liiget asendada. Kuid usun, et väike pingutus tuleb vaid kasuks ja järgmisel etapil näitame paremat vormi.