Öö, pimedus, kõrkjad ja kadakavõsa = puhkus Saaremaal

Õine Xdream toimus seekord saarte pinnal, lähtepunktiks oli Orissaare.

Kui rajamesitri eelnev jutt rääkis "tüüpilisest saarte loodusest", siis eeldasime ikka midagi ilusat: liiv, meri, männid, üksikud kadakad. Tegelikkus kujunes aga vastupidiseks, selliseks nagu pealkiri ütleb.
Kuid algas kõik veel normaalselt. Ratastega panime minema ja olime ühed vähesed, kes valisid esimesse punkti minekuks otsema tee, kuigi algul tundus veidi kahtlasemana. Igatahes olime Kalmeti sõnul nn "sooinimeste" (Sooinimene on liik, kes liigub metsas kogu aeg kaardiga ja kaardita ning joob soo vett) kannul ja need vedasid meid kenasti punktini. Punktist väljudes oli kohe tore vaadata, kuidas enamus inimmassi meile vastu valgub ja kaootiliselt punkti otsib. Nagu Soosambla tiimi blogist lugedes selgub oligi seal üks paras Browni sebimine toimunud. Kuid meie hoidisme liidrite kannule ja lootsme, et nad ei eksi ka järgmise punktiga.
Nii libedalt siiski ei läinud ja kihutasime punktist lihtsalt mööda. Minu jaoks on rattakaardi kiire lugemine ja samas ratta juhtimine alati ebamugav olnud. seda enam, et kaart on paras kribu ja teed tegelikult polegi. Seekord olid korraldajad trükkinud legendi ka nii, et seda ei saanud kaardiga samaaegselt vaadata: esimene kivi korraldajate suunas.
Igatahes sõitsime sest kivihunnikust mööda ja siis hakkasime ka ise kaardil ennast paika panema. Enne veel jooksime edasi tagasi suurele teele ja arvasime, et ehk lollikestel veab ja komistame punkti otsa - ei vedanud.
Nii olimegi juba kolmandas punktis ilusti massidega koos ja esimese punkti edu käest antud.
Neljandasse punkti minek oli füüsilise tugevuse demonstratsioon, suutsime vast 15-20 meeskonnast mööda kihutada. Kuigi tulemus oli nagu alati: algul paneme ja pärast longime. Kuid siis oli lonkimiseni veel aega.
Raketibaasi punktide otsimine oli tavapäraselt kaootiline. Tegelikult ei saagi aru, miks peab neid punkte niiviisi märkima. Seda enam, et öösel tundus see ümbrus ikka prajalt nähtamatu. Ainuke selgelt arusaadav koht oli "Kõrgeim tipp", ülejäänu leidmine öösel on ikka paras juhus. Muidugi oleks lihtsam olnud siis, kui oleksid Nõukogude armees samas raketibaasis aega teeninud. Kuid selliseid liikmeid meie seas polnud.
Teekond järgmisse punkti (7) oli juba vaevalisem. Üritasime algul sihile pihta saada, kuid tundus, et kogu mass sebis kaootiliselt ringi ja üritas otse läbi võsa ragistada. Öösel sihi leidmine tundus olevat võimatu. Valisime tee kaudu ringisõidu ning saime punkti suht normaalselt kätte. Märkasin siis esmakordselt, et mõni tiim uuris GPSi pealt lisainfot oma asukoha kohta.
Ka karjääri minekuks tegime ringi, kuigi mõistlikum vist oleks otse mööda metsarada sõitmine. Meie rattakiirus oli juba tavapäraselt rahulik, sest Margusel puudus jaks kihutamiseks ja Kalmetil korralik lamp valgustamiseks.
Sama rahulik liikumine jätkus ka jalgsietapil karjääris. Esimesse jooksupunkti minekuks valisime otsetee, mis tundus selle tobeda aerofoto järgi justkui enam vähem läbitav. Tegelikkuses oli paras kadakavõsa, segamini mingi okasroosikesega. Paha! Siis tekkis esimene kord mõte saarele tuli otsa panna ja ta lagedaks põletada: saaks vähemalt tsiviliseeritud maa-ala! Kuid see oli alles algus Saaremaa (Muhumaa) loodustingimuste tutvustamisel.
Järgmised rattapunktid kuni kanuuetapini olid leitavad-läbitavad. Kuid kanuuetapp sai parajaks kannatuste rajaks. Lugesin legendi, et tuleb võtta 4 punkti 7-st, seda, et viimane kanuupunkt on 21, ma ei märganudki. Kuskil kaardi paremas allservas oli see küll kirjas, kuid sinnani lugemisega ei jõudnud. Nii me siis otsustasime võtta algul punktid 51 ja 52 ja seejärel 53 ja 54. Algas juba "paljulubavalt" kui pressisime endid läbi roostiku vabasse vette. Edasi üritasime kulgeda 51 punkti suunas, kuid selle leidmine tundus ikka päris võimatu, jäime korraks keset vett tiirutama, vandusime ja sõimasime teineteist ning korraldajaid, siis tegime Kalmeti otsuse järgi ja liikusime punkti 52. Igatahes oli see leitav, sealt tagasi tulles hoidsime saare ligi ning üritasime komistada punkti 51 peale. Ega ilma teiste kanuude abita oleks see vist võimatu missioon olnud. Roostikus asuvat tähist avastada nende lampidega, mis meil olid poleks olnud lihtsalt võimalik.
Kui lugeda Soosambla blogist GPS kasutamise kohta, siis usun, et antud juhul oleks sellisest seadmest kindlasti abi olnud. Pimedal merel kõrkjatutte läbi otsida kaardiga, mis on suure mastaabiga ja ebatäpne, tundub ikka täiesti lootusetu. 
Ületasime taas tammi (tegelikult pugesime tammi alt läbi), raiusime endid läbi kõrkjate ja suundusime punkti 53. Selle saime kätte ja kuna tegu oli kõva maaga, siis mina läksin edasi 54, teised aga tagasi vahetusalasse 16. Punkti 54 minek oli algul paras kõrkjastikus liikumine: vaatad vaid kompassi ja astud, lootes kunagi kuhugi tsivlisatsiooni välja jõuda. Jõudsingi talude ja teeni, püsisin ilusti kaardil ja liikusin punkti suunas. Korra koperdasin ka elektrikarjusesse, mis andis varahommikul energiat veel mitmeks lisaminutiks. Öö hakkas tasapisi taanduma, kuigi päris ilma lambita veel hakkama ei saanud. Punkti juures kaldusin liigselt metsa ligi, eeldades et tunnen ära väikese lahesopi, kuid see ei  õnnestunudki, jõudsin mereni ning marssisin läbi mere ninani, kus punkt asus.
Tagasiteel 16 punkti olin algul kindel et liigun mööda teid, kuid siis vaatasin, et nii mõnigi lagendik oli normaalselt joostav ja lootsin väikesele lõikele, et oma teekonda vähendada. Vähendada teepikkust õnnestus, kuid aja ja närvide hinnaga: enamus "lõikest" oli pilliroog, kus abiks vaid kompass. Kurat! Küll tundsin puudust tikkudest, et see jama maha põletada!
Punktis ootasid mind juba tiimikaaslased, kes kahjurõõmsalt teatasid, et peame suunduma kanuuga punkti 21. Kalmet oli valmis juba lõpetama, kuid mina siiski mitte.
Küll oli tüütu nii madal vees aerutada, meel oli ka mõru, sest tundus, et olime viimased kogu sel võistlusel.
Järgnev jooks kulges rahulikult, enamuses kõndides, sest Kalmetil oli jalg tõsiselt valu tegemas ja ei võimaldanud jooksmist. Esimese pilliroopunkti saime kergelt kätte, sest eelnevad tiimid olid sinna maantee sisse trampinud.
Kuulitõukes täitsime normi ja lisaringi ei teinud. Punktide otsimine Orissaares kirjelduse järgi oli minu meelest lihtsalt tobe, kõik sõltus sellestk kui kiiresti keegi mingi kohaliku leidis ja hääd nõu sai. Milleks sellisedi punkte planeerida? Mis seikluslikkust neis on?
Viimane ülesanne redelil ronimine käis aga meile üle jõu. Pärast kommentaare lugedes võis aru saada, et tagumised redelid, millel ka meie turnisime, olid suuremate pulgavahedega, kui esimesed. Võib olla oligi, kuigi, eks siin mängis ka pikkus rolli ja seda meil puudu polnud. Lihtsalt moraalne seis oli kehv ja ei viitsinud enam kõiki korraldajate lollusi kaasa teha.
Lõpetasime 9 tunnise ajaga, tegelikult oli täielik siiber seiklustest, mida sai selgelt liiast. Oli lubatud ca 5 tunnist võitja aega, seega meie eeldasime endile ca 7 tunnist liikumist. Korraldajad võiks veidi peeglisse vaadata ja pakkuda ikka seda, mida nad on lubanud. Kommentaarides kuuldus nii pooldajaid kui ka vastaseid. Ei saa neist pooldajatest aru, kes kiitsid vaid takka, et said pikema seikluse - eks minge siis A rajale! Seal on veelgi pikem ja seikluslikum.
Igatahes arvas meie tiim, et see hooaeg jääb Xdreamil viimaseks. On juba osaletud ja nähtud ning korraldajad kipuvad vinti mõnede asjadega üle keerama. Siiski täna, kirjutades blogi ja maharahunenud emotsioonidega, võiks osalemist planeerida päevastel etappidel.
Kuid sügisel on jäänud veel 03.september viimane etapp, loodame, seal veidi paremini esineda.

Õppetund Rõuges

Õpetussõnadele viitav pealkiri on mõeldud õppimisvõimelistele, kuid eks vanusega kipub uute teadmiste ja ka harjumuste omandamine olema järjest keerukam. Pirita Xdreami etapil jätsime lisaülesande kõige täiega vahele, nüüd Rõuges õnnestus Kalmetil ja Margusel jätta tegemata lisaülesande alguse märkmed, millest saime ka kohe 30 minutiga karistatud.
Seega progress on ilmne ja on loota, et järgmisel etapil saame vaid 15 min trahvi. Nüüd võiks kihla vedada, et kes meist see patune saab olema. Ja muidugi ennast kiitmast ma ei väsi: see kord mahtusin "arenemiskõlbulike" kriteeriumi alla!
Xdreami 2. etapp toimus Rõuges, minu kodukandi radadel, kuigi jooksnud ma Rõuge kandis pole kordagi. Viimased meenutused kaunist ööbikuorust on aastast 1990, kui ma oma pulmade ajal naise neiupõlve nime vesioina juures ojast alla lasin. Ja enne seda oli 1983 ja keskkooli lõpp ning suvepäevad, mitu päeva jutti jooberdamist ning lõpetuseks suurte kilekottidega taara ära viimine.
Seega vaid head-ilusad mälestused ja ega pühapäevane Xdreami kehvemat lubanud: suve alguse kohta üli ilus ilm, kaunis loodus, hulganisti ilusaid naisvõistlejaid. Sellise võitlusliku ning positiivse häälestusega läksime ka starti.


Hakatuseks oli jooks, millega tegime väikse vea, kui alustasime vasakult poolt järve lootes saada kiiremini, kuid ei õnnestunud. Kuid ega vahed suureks paisunud ning olime kõik pikas kolonnis, meie koht ca 70 peal.

Massiliikumises ka jätkasime kuni 3 punktini, kus ühekorraga oli rahvas nõutuna metsa all tekitamas Browni liikumist. Enda tunde järgi oleks ka liikunud veidi ida poole, kuid vaadates jõekese suunda võtsime kursi rohkem põhja, hoides end ühel kõrgusel paraleelselt jõega, kuni lõikasime teerajaga, mis meid punkti viis. Kirusin oma orienteerumisoskust ja massist segamist, kuigi tagantjärele on foorumites tunnistatud, et punkt oli veidi valesti. Siiski, vaadates oma liikumisteed Google earthis, ütleks, et punkt oli suht täpse koha peal, vaid teerajake, mis kaardi järgi kulges idast läände oli tegelikult kagu-loode suunaline. Igatahes õnnestus meil siiski suht kiiresti (suhteline mõiste võrreldes teistega) punkt leida ning edasi liikuda. Tulemuseks oli jooksuetapi lõpus 14 positsioon.

Järgnes kanuu, mille esimese punkti olin endale jooksmiseks valinud, kohtusin tiimikaaslaste ja kanuuga juba teises kanuupunktis, sest seal oli kanuu olemasolu kohustuslik. Valik oli õige ja olime juba 8 positsioonil.
Kanuusõit kulges veel rahuldavas tempos, kuigi tundsin kanuud üle maa vedades ikka parajat joogijanu ja väsimust. Päike paistis kenasti pähe ja praadis meist viimast võhma välja. Kanuu lõpus oli meie koht 11, millega võis kindlasti rahul olla.
Olime rajal olnud ca 1,5 tundi ja suvekuumus oli meid parajalt kurnanud. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud seljakoti joogiga selga panema, kuid pärast on ikka lihtne tark olla.
Järgneva jooksuetapi algus murdis Marguse, kes ei suutnud enam joosta ja ka kõndimine oli väga vaevaline. Valisime 61 punkti minekuks ka järve vasakkalda, mis tundus olevat viga, kuigi kaardi järgi oleks pidanud see olema suht lage ja joostav oli tegelikkuses rägastik ja turnimine läbi võsa. Samas parem kallas oli suht järsu mäe nõlvaga, tiheda metsaga ja siiski väikese teerajaga, mida ma alles hiljem märkasin.
Igatahes langes edasiliikumise tempo tuntavalt ning linnulaulu ajaks olime kukkunud 31 kohale.
Lindude ekspert oli Kalmet, kes pakkus tiivuliste nimed, kõike ei viitsinud lõpuni kuulatagi, sest oli aru saada, et ega me suurt midagi tea, kuid vigu tuligi vaid 2 tk!
Edasi rattaga Haanja suunas, kiirus oli tasane, kuid oli näha, et me pole ainukesed kannatajad. Raja servas leidus teisigi, kel krambid ja nõrkus kallal. Etapiajad olid meile tavalised 30-40 ndad ning samal positsioonil me ka olime üldjärjestuses.
Trahvipunktide lunastamisel oskasime ikkagi vigu teha, ei arvestanud kaardi mastaapi ning kihutasime õigest teeotsast mööda. Kogu seiklus läks maksma pea 7 liigset minutit.
Retk Munamäele oli veatu, kuid füüsiliselt vaevaline. Peale Munamäge oleks ma peaaegu lisaülesande punktist mööda kihutanud, olin keskendunud juba liigselt järgmise punkti teevalikule. Õnneks märkasin viga ning suundusime Haanja suusastaadionile. Võtsin joogipunktist topsi vett ja olingi suuskade juures. Ilusaid Vahuri ingleid vaatasin ka, kuid suutsin keskenduda võistlusele (olen vahel ikka tubli!).
Samas Margus ja Kalmet jäid kauemaks. Margus nautis kiluvõileiba, jooki ja Vahuri ingleid, kes toitlustamisega tegelesid. Inglite mõju oli väga tuntav, sest Margus tuli väge täis suuskamisele, samas peake oli segi aetud ja mees jättis lisülesande alguse märkimata! Kuradi naised! Nii lihtne ongi süüdlast leida!
Peaaegu sama jutt Kalmetist, vaid kiluleiva õnne ta ei tundnud, selle võrra enam vaatas ingleid. Vanade kreeklaste jutt sireenidest peab ikka paika. Mees on kord juba sihuke õrn ja mõjutatav olevus.
Edasine rattasõit suurt märkimist ei vääri. Haanjast oli toredasti allamäge liuglemine Rõuge suunas. Margus oli endiselt kiluleiva ja inglite positiivse mõju all ning väsimust ei tundnud. Nii lõpetasimegi ca 35 koha peal ning alles hiljem märkasime saadud 30 trahviminutit. Ega keegi viga ei tunnistanud, kuni väljatrükkidelt süüdlased selgitati.
Õppetunnid:
1. tuleb olla korralik ja tähelepanelik
2. Mitte vaadata naisi
3. Tuleb juua
4. Tuleb harjutada

Orisaares näeme!

Seiklused pealinnas

Hooaja 2011 avastart toimus seekord rahva poolt armastatud Edgari kuningriigis. Korraldajad olid teinud tubli töö raja ettevalmistamise ja kooskõlastustega, mis arvestades kohalikke kombeid ei saanud olla kerge. Loodame siiralt, et mõne aja pärast mõnd korraldajat koos vastava linnaisaga Kapo poolt trellide taha ei panda. Ja kahju oleks muidugi meie raskelt teenitud ja tasutud osalustasudega kindlustada keskerakonna võimu.
Kuid võistlus ise sujus tõrgeteta ja selle eest veelkord kiitus organisaatoritele.
Kui nädal enne avaldati rattaalade paigutus, siis oli selge, et suundume Piritale seiklema ning kanuuetapi peaaegu et ainsaks toimumispaigaks sai olla Pirita jõe suue. Enam vähem nii ka juhtus, kuigi arvasin, et stardis tehakse ka väike hajutus, kuid tegelikkuses pandi kogu mass Kadrioru poole jooksma. Koos teistega ka meie tiim, mis juba "veteranidena" osales neljandat hooaega.
Jooksmine sujus meil keskmiselt hästi: kõige ees lidus Margus, kes hoidis tempo üleval, mina jooksin keskel ja jälgisin, et ikka ka Kalmet järgi oleks. Kalmet oli seekord alkoholivaba ja jõudis küll, kuid tarmukalt säästis oma varusid lõpumeetriteks.
Jooks näitas meie füüsilist võimekust ning lõpetasime kohal 19, kohe meie järel oli 2 sekundi kaugusel Soosambla tiim.
Järgnes rattasõit otse Piritale, puhas füüsiline tegevus. Ratas pole meil just parim ala, kuid kõige rohkem kaotame siiski vahetusalades. Vaadates GPS i andmeid molutasime vahetusalas ca 2,5 minutit, selle ajaga jõudsid teised juba Piritale! Ja nii olimegi esimeses rattapunktis kohal 37, Soosambla seevastu kohal 14. Ja meie kaotus Soosamblale oli 2 minutit - aeg mille vahetusalas surnuks lõime!
Edasine ratas ei sujunud nii kiirelt kui soovinuks, sest pidi ka veidi kaarti lugema ja rattaga sõita samaaegselt ei suju mul just kõige paremini. Kloostritaguse punkti võtsime küll kiirelt, kuid järgmise punktiga pidi paar korda seisma jääma, et asukohta täpsustada. Segas see, et molutajaid ja mõtlejaid oli peale meiegi palju ning teiseks oli tegu minu nn. kodumetsaga, kus ma pidevalt ringi liigun. Kodumetsa tulemusena keskendun liigselt punkti asukoha seostamisele mingi tuntud paigaga, kuigi peaks lihtsalt kaardi järgi kohale liikuma.
Keskmiselt me oma kohta eriti ei parandanud ega halvendanud, kuigi etapiajad olid ca 30 ndatel kohtadel. Asi paranes pärast 7 punkti, kui kohanesime kaardiga ning raputasime enamuse segavast ratturite massist maha. Rattaetapi tulemusena tõusime 32 kohale (arvestades muidugi esimese rattaetepi punkti kohast, mis oli 37.).
Kanuu. Vahepeal oli mul juba selge plaan kanuuetappide osas ning saatsin mehed paati ja noppisin esimese kanuupunkti joostes. Siis uuest paati ning võtsime koos 13. punkti saare tipust. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud saarest mööduma põhja poolt, et hiljem mind uuseti kaldale visata ja neljeteistkümnendasse punkti saata. Kuigi ajaliselt oleks see andnud mõnekümne sekundise edu, siis lühikesel etapil oleks seegi palju tähendanud.

Ratas ja kanuu

14. punkt oli silla alla ning kui sinna jõudsin, siis üritasin esmalt silla pealt punktini jõuda, asi oli lootusetu ja tuli ca vööst saadik vette minna ning tegelikult oleks oodanud tunduvalt külmemat vett. Punkti aeg oli meil 26, mis tegelikult oleks kindlasti võinud parem olla eelpool mainitud vigade vältimisel ja kohe vette minnes. Alles hiljem märkasin kaardil märget "Kanuu on abiks", kuid vahel on ju ka kasu, et ei loe kõike jama kaardilt kokku. Igatahes Soosambla tiimi kapten kirus, et oli kaardil olnud märkust lugenud ja sellega parajalt aega kaotanud.
Järgmise punkti aeg oli meil 11., mis näitas ka meie potentsiaali ilma vigadeta liikumisel. Peale 16. punkti otsustasime kanuuga lõpuni sõita, kuigi osa rahvast taris kanuud käe otsas. Vaatasin, et meie kanuu kiirus oli lõpus 6-7 km/h (seda vastuvoolu sõudes, pärivoolu oli kiirus 10-11 km/h) ning tegelikkuses oleks vist maad mööda saanud veidi kiiremini. Ja seda peamiselt lühema maa tõttu: kanuuga tuli ca 1 km ja jalgsi ca 700 m. Igatahes aegasid võrreldes oli vahe ca 2 minutit meie kahjuks.
Kanuuetapi lõpuks olime tõusnud ca 20 kohale. Koht on ümbmäärane, sest järgnevalt tegime vea, mis andis meile 45 min trahvi. Nimelt panime peale kanuud kohe ratastega minema ja ei märganudki, et kuskil on mingi lisaülesanne: palkide tõstmine. Kahju, see keeras tegelikult kohu võistluse tulemuse p...e! Vaadates teistel tiimidel lisaülesandele kulunud aegasid, mis oli ca 5 minutit, poleks see meie kohta eriti halvendanud, kuid kahjuks läks seekord niimoodi.
Ise ma lugesin kaardilt, et tuleb mingi punkt maaalt üles leida ja kiirustades pidasingi seda lisaülesandeks. Ja ega meil see rattasõit maaalusesse punkrisse ka ei sujunud, tegime paraja ringi, sest ikka veel eksitas mind nn "koduraja efekt".
Maaaluse punkti leidsime pika otsimise peale üles, tegelikult vast isegi mitte liiga pika, sest vahetusalas kulus meil ikka paar minutit ja ka rattaseiklus oli paar minutit pikem kui peaks, seega maa all olime sama ca sama kaua kui teisedki 10 minutit.
Edasi oli ratas uuesti Pirita teele ja sealt Kadriorgu vahetusalasse. Koobaste ja ratta tulemusena olime langenud kohale 28.
Järgnev jooks parandas algul positsiooni, kuid tegin Kalevi ujulast ümber minnes paariminutise vea ning kukkusime uuesti 28 ndaks. Lõpp kulges eriti Margusele raskelt, ei andnud võrreldagi hommikuses stardis olnud liikumisega. Kuid ega teisedki tiimid Patkuli treppe joostes võtnud, kõigist oli näha väsimust.
Järgnesid finishi eelsed lisaülesanded, milleks pidi kahjuks mõne minuti ka järjekorras seisma, kuid lõpptulemus oli keskmiselt normaalne: 29 koht. Kui seda pagana trahvi poleks olnud, mis meid 113. kohale kukutas!
Ja tuleb järjekordselt tõdeda, et on parandamisruumi:
1. rattaorienteerumine on meil kehvake
2. vahetusalades tuleb kiiresti tegutseda
3. kõigil tiimiliikmetel tuleb kaarti ja legendi jälgida ning vajadusel teisi parandada
Ja muidugi füüsiline vorm vajab pidevat hoidmist ja arendamist, et ka lõpus jõuaks mõne kiirema liigutuse teha.
Rõuges näeme!

Roosta Xdream. In vino veritas..

..ergo bibamus! Ehk kohalikus keeles: "viinas peitub tõde, niisiis joogem". Eks alkoholi ja viinaga seotud rahvatarkusi ole mitmeid, kui meenutan, siis tunduvad kõik olevat "positiivsed" - sellised, mis keelitavad jooma. Üks paremini meeldejäänud on minu pinginaabri ütlemine Shakespeari teemadel: "Juua või mitte juua - selles ei ole küsimust. Ikka juua!" Joomist halvustavaid ütlemisi ei tulegi meelde, ju siis neid pole rahval lihtsalt tarvis. Meie sportliku blogi mittesportlik pealkiri on siiski suunatud Xdreami Roosta etapi kirjeldusele, kuid jutt ise on siiski seotud ka alkoholiga.

Nimelt otsustas kapten Kala testida organisimi sportlikke võimeid kerge pohmelli tingimustes. Võistluseelse õhtu veetis kapten soomlastele tuntud vähipeol. Olen isegi soomlastega palju koostööd teinud ning eriti 90 ndate alguses sai augusti kuus peetud vähipidusid. Ja ega vähk ei või saa ju ilma viinata ujutud: ikka tuleb üks, kaks või ka kolm pitsi vedelikku iga vähiga alla juua. Kalmeti jutu järgi oli õnneks vähkisid vähe, sestap kulus ka vähe viina. See eest pidi aga veidi veini veel otsa valama, et kerge pohmell ikka kindel oleks. Loomulikult on Kalmetil veel priskelt arenemisruumi: tavaliselt soomlased alustavad ikka väikese aperatiivi või õllega, söögi juurde viin, siis vein, kohvi juurde konjak (või ka lihtsalt konjak) ning lõpetuseks loputatakse kogu kraam veel paari õllega üle.

Lisaks Kalmetile tegin ka mina veidi ettevalmistusi võistusteks, süües maitsva õhtusöögi naabrite juures ning loomulikult koos mõne pokaali veiniga. Kuid valitud toit ja hää vein ei andnud mul küll mitte mingil moel tunda ning minu tulemus ei läinud testi "Sportlik sooritus pohmelliga" arvesse.

Hommikune autosõit Roostale kulges käänulisel kuid ilusal teel: Padise - Nõva - Roosta. Eelseisvast tõsisest võistlusest andis märku mööda tuhisev Tiidu Subaru. Kiirelt tuli ja kiirelt läks, oli tunda, et niimoodi aetakse tõeline võistlustunne ja adrenaliin üles! Hiljem, peale võistlust Tiiduga vesteldes sai küll küsitud talt trahvi liikluseeskirjade rikkumise eest, kuid vastuseks oli venekeelne "ne poiman, ne vor". Kahju, hulk raha jäi saamata.... Tiit küll vabandas viisakalt ja ütles, et tegelikult ta ju sõitis kenasti ühtlaselt: mitte alla 100 ja mitte üle 200 km/h. Andsime talle seekord siis andeks.


Õnneks oli ilma lausa üliilus: kerge tuul ja päikesepaiste. Võrreldes eelneva päeva tormi ja vihmaga poleks enam paremat saanudki. Kuigi temperatuur jäi alla 15 C, oli see just paras sportimiseks.

Võistlus hakkas väikse jooksuga, mis toimus suures grupis. Oli tarvis vaid teistel taga sörkida ja punktid ära võtta. Suures massis kaotasime Kalmeti silmist ning tema otsimise-ootamisega kulus meil veidi rohkem aega. Kuid olime siiski enamusega koos.Lisatud kaardile panin vaid meie rattaraja peale, jooksmist ja kanuud ei hakanud lisama - tegu oli lühikeste ja selgete liikumistega ning seal pole midagi näidata.

Järgnes väike rattaetapp.Valisime stardialast lahkudes justkui otsetee, kuid tegelikult oli tegu mingi rajaga, mida kaardil olemas polnudki! Alguses oli normaalne sõita, kuid lõpuks rada kaduski ära. Üldse oli kaart suhteliselt selge, kuid teed ja rajad olid veidi ebatäpselt tähistatud. Kaardilt vaadates oli hea kruusatee, kuid tegelikkuses oli umbe kasvanud metsarada. Juba esimesse punkti minekuga saime ka karistatud kui sõitsime õigest teeotsast mööda, kaotasime sellega 2,5 min.

Järgneval jooksuetapil valisime punktid 65, 66, 64, 59, 58, 57.  Tundus, et tegu peaks olema optimaalseima valikuga. Jooksul sai selgeks, et Kalmetil on raske. Tavaliselt oleme jooksuga oma kohta kõvasti parandanud, kuid seekord oli tempo ikka aeglane. Liikusime Margusega ees, hoides parajat vahet, et Kalmetil tekiks soov pingutada ja samas ta ei kaotaks siiski lootust meid kätte saada. Kahjuks selle tulemusena saime teineteisest valesti aru ning Kalmet suundus 59 punkti ja meie Margusega 57 suunas. Segadusele kulus 2,5 min. Oma kohta me siiski parandasime: alustades kohalt 84, lõpetasime kohaga 57. Kokku kulus meil jooksuetapile 36,5 min, milles oli ka viga 2,5 min. Vaadates tulemusi, on paljud esiotsa tiimid valinud punktid 64, 60, 57, 58, 59, 61 - selline ringi tundub küll olevat veidi suurem kui meie valik. Parimate ajad olid jooksul 26-29 min.
Arvestades meie pohmelli testist tingitud aeglast kiirust ning väikest meeskonna sisest arusaamatust punkti minekul, julgen väita, et vähemalt valitud teekond oli meil optimaalseim.

Järgnes rattaetapp, mis kujunes grupisõiduks. Õnneks suutis Kalmet grupis püsida ja kiirus oli suhteliselt hea. Kahjuks aga tegime jälle vea ning kihutasime õigest teeotsast mööda. Kaardi järgi eeldasin samaväärset teed, kui tegelikkuses oli jälle tegu metsarajakesega. GPS järgi oli kaotus 3,5 min.Muid jamasid rattaetapil polnudki, näitasime aegu, mis olid paremuselt 42-64 kohtadel, ehk siis vaid natuke kehvemad kui meil tavaliselt.

Järgneval jooksuetapil olime esimese punktiga ajaliselt lausa 11 ndad, kuid siin võis mõjuda ka vahetusalas punkti võtmise hetk. Jooksu kiirus jättis soovida, kuid oli ka näha, et Kalmetist rohkem välja ei pigista. Jalgupidi meres sumbates ning punkti 48 võttes meenus mulle kodanik Priit Pulleritsu jutt Tamsalu etapist, ning tema kirjeldused "üliohtlikest" ja "märgadest" tegemistest. Kahju, et Priitu Roostal polnud, oleks kindlasti saanud mahlaka jutu xdriimerite hullust tegevusest meres. Vesi polnudki kõige külmem, kuid märg oli ikka!

Kanuuetapil parandasime oma tulemust tõustes 48 kohalt 43 ks. Meie Margusega tegime oma tööd ja Kalmet võis keskenduda kanuu juhtimisele ning ka kergele puhkusele.  Kahjuks pole etapiajad kanuus eriti võrreldavad, sest ühe punkti ajutise puudumisega tehti kohtunike poolt aegades parandusi.  Kuid oli tunda, et tegime tavapärase tulemuse.

Järgnes väike jooks, viimased rattaetapid ning golfipalli veeretamine. Rattatempo jäi meil tagasihoidlikuks, kuigi punkti 32 võtmisel olime ajaliselt 6 ndad. Hää tulemuse tingis vahetusala punkti hiline fikseerimine. Tegelikule tempole saab anda hinnangu viimase jooksuga golfist finishisse, milles saime 71 aja, protsentuaalselt 39% nõrgema kui parimad.

Kokkuvõtteks.
Sportlik kokkuvõte: oli tegu tempoetapiga, kuid kahjuks ei suutnud me oma tempot hoida. Ajaliselt tegime ca 10 min vigu, füüsiliselt kaotasime aga 30 min juurde. Lühikese etapi kohta on 30 min liig palju.
Teaduslik kokkuvõte: testi "Sportlik sooritus pohmelliga" tulemusena võib teha järelduse, et pohmelliga halveneb sportlik sooritus. Usun, et ca 10-15 min oleks me aeg parem olnud. Järgmisel korral võiksime teha testi "Sportlik sooritus lausjoobes", siis on meil veelgi enam võrdlusmaterjali treeningute ja võistluste planeerimiseks.

Ull pää, paljo vaiva! Xdream Karulas.

Katsumus Lüllemäe kuplitel seks korraks lõppenud. Üldmuljed olid minu arust positiivsed, ega keegi ei eeldanudki kerget rada ja eks rajameister üritas suurepärasest maastikust ka viimast võtta.

Algas rahulikult rattaetapiga, kus liikusime nagu lambukesed kolonni keskkohas ilma eriti kiirustamata. Stardi ajaks oli juba pime ja lambid süüdatud. Kuppelmaastikul liikumine ja samaaegselt kaardi lugemine naabruses sebivate kaasvõistlejate segamisel oli minu jaoks igatahes raskendatud. Mil moel esimesed tiimid sellega nii sujuvalt hakkama saavad, on mulle arusaamatu. Õnneks mingeid hullusi keegi ei teinud ja ohtlikke möödasõite polnud. Tasapisi meid oskamatuid talutatigi kanuuetapini.

Sujuvalt suundusime kanuualasse ja lükkasime paadi vett. Kanuu esimese punktis jõudsime otsapidi kanuude ummikusse ja kapten Kala kamandas mind punkti ründama. Seal ma siis roomasin ja ujusin mööda ebakindlaid mättaid punkti suunas. Üllatavalt pikk rivi oli kanuusid tropis koos ja ei näinud kedagi punkti võtmas, ei näinud punktigi, sest tundus, et see peaks kuskil kaugemal asuma. Kuni üllatuseks tuli tagant järgmine „roomaja“ mätastel ning märkas pea otse minu nina all punkti. Tagasitee üle mätaste ja vee, mööda ummikus kanuudest ning võtsime suuna järgmisse punkti. Selle saime kiirelt kätte ning suundusime järgmisse. Kolmas kanuupunkt oli aga probleemiks ka parimatele tiimidele. Oli näha vaid kaldal jooksvaid tulukesi, kes kraavi suuet ning seal asuvat punkti otsisid. Maandusime punktist veidi paremal ning suundusin punkti otsima. Otsisin mingit kraavi või soist ala, kuid tegelikult pimedas võsas tundus kõik üks soine mülgas olevat. Suund oli piki kallast loodesse, ise tähelepanelikult kuulatades, kas keegi juba karjub rõõmsalt. Varsti kostiski kisa ja suundusin heli järgi punkti poole, järgnes tagasitee kanuusse läbi soo, puude, mätaste, mis omajagu aega võttis. Kanuus istudes ja järve vaadates oli näha, et väike edumaa, mis oli saadud peale tesit kanuupunkti, oli kadunud: kogu järv oli tulukesi täis, kes juba suundusid järgmist punkti võtma.

Kanuu neljanda punkti võtsime ringiga ümber poolsaare. Osa tiime liikus otse üle poolsaare, kuid võrreldes aegasid tundub, et meie valik polnud just kõige kehvem. Arvestades näiteks esimese tiimi suuremat kiirust võrreldes meiega, julgen arvata, et ümber poolsaare valik oli parem.  Kuid kindlasti humaansem valik!

Valikorieteerumine pimedas metsas, suures grupis, tarkade orienteerujate juhtimisel möödus sujuvalt, parandasime oma positsioone 17 koha võrra ning olime 30 kohal.

Edasi järgnes aga fiasko. Ootamatult osutus eraldi rattapunkt meie kaptenile liig keerukaks ülesandeks. Kuigi süüdi oli kodanik Veiko Pak, keda meie mehed usaldasid, kuid kes käitus normaalse Sussaninina ja vedas vaenlased sohu. Ajalugu väidab küll vene külamehe kangelaslikkust, aga rahvas räägib, et vaene Sussanin ei teinud seda meelega, vaid lihtsalt eksis koos Prantsuse vägedega sohu, hukutades nii vaenlase kui ka iseenda. Veiko Pakk nii kangelaslikku saatust ei soovinud ja tõi ennast ning vaenlased soost ikka välja. Tõsi küll, ca tund aega hiljem kui olin oma tiimikaaslasi oodanud. Lohutuseks võib muidugi märkida, et Sussanineid oli ikka üsna palju ja ma polnud ainuke lootust kaotav võistleja, kes omasid ootas. Tulemuseks olime langenud siiski vaid 41 kohale – ikkagi veel hästi!

Kaaslasi oodates soojendasin oma tagumikku lõkke ääres ja üritasin tulipist miskit tarka välja lugeda. Kuid väsimus ning kogenematus ei viinud mind eriti kuhugi. Nüüd tagantjärgi vaadates on ju selgelt näha sarnased ruudukesed, millega oleks võinud vältida asjatut keerutamist. Usun, et parimad ajad sõidetigi välja just tulipist liigset välja jättes. Kuid ka need tiimid, kes võtsid trahvi 45 min ja jätsid 31 punkti võtmata tegid arukamalt kui meie, kes ca 75 min kaardi järgi tiirutasid. Ega me eriti hulle vigu teinudki, vaikne sõit ning aega ajalt pisikesed korrigeerimised kursile. Lõpu osa läks juba suht sujuvalt.

Xdreami foorumis põhjustas 31 rattapunkt priskelt arutelu: miks ikka raja meister sellise punkti tulipisse pani ja kas see polnud ebaõiglane, et osa jätsid puntki võtmata, punkt oleks pidanud olema lihtsalt kuskil rajal, jne. Minu arust oli see punkt rajameistri poolt väga kavalalt mõeldud: kel pea jagas, see kärpis tulipi pikkust pea poole võrra ning sai punkti alla poole tunni kätte. Kel pea väga ei jaganud, see võttis trahvi ja oli ikka võidus. Peaaegu lollid sõitsid tulipi korralikult läbi ning päris lollid ei osanudki kuhugi sõita. Teadlikult liigitasin ennast „peaegu lolliks“, ikkagi aste kõrgemal „päris lollidest“... Soomlased ütleksid selle peale, et olen veel „kehityskelpoinen“.

Peale 31 rattapunkti olid mu tiimikaaslased ikka väga kurnatud, tempo langes iga kilomeetriga ja Lüllemäe tõusud muutsid liikumiskiiruse jalakäiaga võrreldavaks. Üllatavalt saime sel etapil siiski 20 etapiaja.

Puulehed tagasid meile pisikese 800 m lahtijooksu, enne viimaseid etappe. Tõukeratas polnud eriti mainimisväärne. Viimane jooksuetapp oli kaardilt vaadates juba karm väljakutse, tegelikkuses aga veelgi hullem. Esimeses jooksupunktis üllatas kohaliku metsa rägastik, järgmine tuli siiski suhteliselt  sujuvalt, kolmanda punkti võtsime isegi väga kiirelt ja oligi finis.

Karm katsumus kestis 10 tundi ja 18 minutit: nii pikka võistlust polnud meist keegi veel teinud. Ise loodan, et tiimikaaslased said vaid innustust uuteks seiklusteks, sest parandamisruumi on veel küllaga!

Tamsalu Xdream, varasügisene kesksuvi

Veidi enne kesksuve, 13.juunil, oli ilm sügisjahe: 10 kraadi sooja, tuul ja vihm. Nii nagu Eestimaal suviti ikka!
Sobiv ilm seikluspordi võimete prooviks Tamsalus.
Seekord üritasime parandada oma Sakus saadud tulemust, mis tegelikult polnudki nii kehva, kuid kanuuetapil saadud 45 min trahvi kukutas meid parajalt tahapoole. Eks reegleid tuleb tunda, kuid senini polnud keegi tähelepanu juhtinud kanuuetapi ühe ja ainsa liikme punkti võtmise reeglile. Ja eks trahv ja karistus olegi parim viis inimlooma õpetamiseks ning kasvatamiseks.

Nagu arvata oli toimus stardis hajutamine, seekord tulipiga. Jagasime punktid laiali ning liikusime rajale. Minule jäi punkt 31 ehk A. Rahvamass kandis kaasa ning mingi hetk sain aru, et olen suundumas jumal teab kuhu. Tulin stardi juurde tagasi ning jooksin tulipit näpuga järge ajades sujuvalt punktini. Edasi juba suusatunneli juurde, kus suhteliselt palju rahvast oma tiimiliikmeid ootamas.

Teisena tuli Margus ja lõpuks viimasena Kapten Kala,kes teatas, et punkt jäigi leidmata. Kehv algus viis Kalmeti emotsioonid liig negatiivseks ning muidu meie parim kaardilugeja jäi kogu võistluse jooksul tagsihoidlikuks.

Järgmine jooksu punkt tihedas võsastikus tekitas veidi segadust, kuid kui see leitud, siis hakkas edasine juba sujuma. Tõusime jooksuetapi alguse 64 kohalt 32-ks.
Järgnesid rattaetapid, millega veidi kukkusime, puuliikide määramisega aga tõusime 30-ks.

Joonorienteerumine sellisel maastikul oli meile raske ülesanne, kuid meist sibasid mööda Soosambla mehed, kelle oskusi tundes usaldasime oma saatuse nende kätte. Usaldus õigustas ennast.

Kanuuetapid kulgesid keskmiselt ja koht paranes, olime juba 26 positsioonil.
Kärjääri rattapunkti võtmisel lõi Margusel kramp jalga ning pidime veidi hoogu maha võtma. Õnneks jalg taastus ja saime peagi jätkata.

Viimase rattapunkti võtmiseks jõudsime suusarajale just hetkel kui X6 meeskonna mehed kurbade nägudega punkti 31 juurest tagasi jooksid. Pinnisin Urmast Salomoni lipu olemasolu kohta, kuid sain soovitusliku vastuse: mine vaata ise järgi. Kuid vaatamiseks polnud põhjust, sest oli selge, et minna ei tasu ja suundusime nende sabas 33 punkti. Õige valik parandas meie kohta veel paari positsiooni võrra.

Lõpptulemus oli hea, kuigi oleks võinud veelgi parem olla!

Talvine Xuni

Oleks pidanud eelmisel pühapäeval asetleidnud võistlusest juba varem kirjutama, kuid laiskus ei lubanud. Tegelikult polegi võistlusest miskit kirja panna, sest meie tiim seal ei osalenud. Margus haigestus ja kapten Kala otsustas ära kasutada sülle sadanud kerge võimaluse otsusega "mitte osaleda".
Eks minagi nõustusingi temaga, minnes kergema vastupanu teed. Ja kas ongi ikka mõtet iga kord end füüsiliselt piirile tirida tõestamaks endale (sest kedagi teist see ju tegelikult ei huvita), et sain hakkama.
Ja kuradi külm oli ka!
Asendasime Xdreami saunaga ning saime sealtki hea koormuse... Ning ostsustasime keskenduda suvisele ürituste sarjale arendades oma individuaalset orienteerumise meisterlikkust igaüks iseseisvalt.
Eks 01. veebruar registreerume suviseks sarjaks!