Xdream Läti Vabariigis

Eino ja Kalmet Tallinna etapil

KTM tiimi üritused hakkasid küll juba Xdreami Tallinna etapiga aprilli lõpus, kuid kahjuks ei õnnestunud mul endal osaleda haige põlve tõttu.
Tallinna etapi tegi meeskond läbi kaasates vapra spordimehe Eino ja tulemus kujunes üheks väljapaistvamaks: esikümne koht (tõsi küll tagantpoolt lugedes). Kuid oli olnud  lõbus ja eks seda tõesta ka kapteni naerul nägu piilumas Eino õla tagant.

Öine etapp Valgas palju nalja ei tõotanud, sest pikad öised etapid on alati olnud meile parajad pähklid ja kuna olin ka ise osalemas, siis logelemist polnud loota.

Ettevalmistuseks tegime nädal enne võistlust Keila Joa kaardiga rattasõidu, mille tulemuse Kalmet võttis kokku sõnadega: "Orienteeruda me ei oska" ja eks pidime koos Margusega ka ise tunnistama arvamuse õigsust. Kuid lohutuseks võin alati tõdeda, et on olemas veel kehvemaid orienteerujaid (mõned neist isegi minu ilusad naistuttavad!).

Niisiis olime laupäeval teel Valka ja moraalselt valmistusime külmaks, vihmaseks ja pikaks võistluseks, lisaks ootamas Läti mõistatused ja muud tundmatud öised tegijad. Moraalne ettevalmistus oli tähtis, sest eelmise aasta Orisaare etapi järel kirusin korraldust ja pidasime plaani enam öistel etappidel mitte osaleda, kuid eks selle spordiga ole alati midagi parandamist ning enamuses need on ikka meie oma lollused ja vead, mis annabki indu järgmine kord teha asjad õieti.

Valga võistlus oli seekord organiseeritud koos Läti analoogse sarjaga, mis lisas osalejaid ja täiendavat organiseerimist korraldajatele. Korraldus ei sujunud just parimal moel, sest start hilines ja ka tulemuste saamine venis, kuid ega ei saa ka väga kritiseerida, sest rahvamass oli suur ja ega piiriülene koostöö vajab kindlasti veidi harjutamist.
Samas oli Läti poolelt lisatud erinevaid nupuülesandeid, mis minu arust olid päris toredad ja lisasid seiklust.

Alustuseks sõitsime rattaga kolonnis 18 km Valgast stardipaika. Sellest sõidust leidsin ka paar pilti minust ja Margusest ilusate kollaste vestidega.

Ja ca kell 22.30 algas tegelik võistlus: hakatuseks pidi otsima metsast 3 punkti, saama neilt rooma numbrid ja tegema lahutustehte, mille tulemuseks on jooksuetapil võetav KP de arv. Saime sellega suht keskmiselt hakkama, õnneks polnud mitte mingit rabistamist ja varsti istusime rataste seljas teel esimesse vahepunkti SF1. Vaatasin kaardilt enda arust parima raja, kuid ikkagi pöörasime liiga vara metsa sihile, mis polnud eriti sõidetav ja kulgesime KP poole mitte just kõige otsemat teed pidi. Ajaliselt olime pea poole kauem rajal võrreldes parimatega.




SF1 jätsime rattad ja läksime jalgsietapile, kust pidi võtma 5 punkti, otsustasime ringi 56-55-59-58-57 kasuks. Kohe etapi alguses lõpetas töö minu Silva lamp, aeg ajalt siiski põledes, kuid enamuse aega oli kustunud. Kirusin kuradi rootslasi kalli ja kasutu lambi pärast, valguse puudumine segas nii kaardi lugemist kui ka pimedas liikumist ning hiljem rattaetapil oli see näha ka sõiduaegades. Lambi patareiboksi tagudes ilmus aega ajalt tuluke siiski välja ning tundus, et tegu on mingi kehva ühendusega. Hiljem kodus asja uurides pean tõdema, et patareid olid väsinud ning arvatavasti võttis jahe ilm patareidelt soovi piisavalt elektrit anda, sest ühtki katkestust ma lambi ahelas ei tuvastanud. Igatahes tuli tõdeda hea valgustuse eeliseid, mis näitasid kaugelt ära KP asukoha (see jutt käis teiste seiklejate kohta).
Punktide võtmisel kobistasime KP58-ga ja 57-ga, mõlemaga ca 2-3 minutit liigset ajakadu. Kodus vaadates sain aru, et samal kaardil oli just see piirkond kujutatud ka suuremas mastaabis ja koos reljeefiga: kui oleks seda metsas märganud, siis oleks ka punktid kiiremini leidnud. Siiski oli jooksuvaliku aeg meil suht keskmine ja ega väga suurt kaotust ei tulnud.
Jooks tehtud võtsime rattad ning läksime otsima 6 KP-d 10 - st. Esialgne plaan oli kasutada ka sihte, kuid siis saime aru, et rattaga neil sõita ei õnnestu ning otsustasime võtta punktid 44-45-46-49-41-50, sest need jäid teede lähedusse. Ega öine rattasõit Läti tihnikus väga kerge polnud, sest eksisteeris ka teid, mida kaardil polnud ja aeg ajalt jäime ikka seisma ning täpsustasime oma asukohta. Kuid punktid leidsime suht kergel, välja arvatud 49, mida algselt otsisime hoopis valest kohast eksitatuna kaardil mitte olnud teedest. Peale 50 KP-d sõistime välja suurele teele ning minu vedamisel tegime tempoka sõidu SF2-te. Tiimikaaslased olid üllatavalt sitked ja pidasid tempole hästi vastu. Rattasõidu ajaks oli ilm parajalt jahenenud ning panin selga lisadressi, õnneks ei tulnud vihma, vaid veidike tibutas mingi aeg, kuid see ei saanud segavaks. Rattasõidu ajaline kokkuvõte oli siiski kehvapoolne, sest kulutasime aega jälle pea poole võrra rohkem kui parimad.
SF2-s olin veidi segaduses ega osanud kohe ette võtta järgmist tegevust, kas morse või paat, kuid siis märkasin rattaala sisepääsu juures juhendit suunduda jõe peale.
Jooksimegi sinnapoole ning hetkeks jäime ka seisma, sest tekkis arvamus, et võiksime ka rattaga sinna sõita, õnneks seda siiski ei teinud, kuigi tundus, et otseselt keelatud see ka polnud (tegelikult oli legendis kirjas "jooks", seega oli keelatud, segadust tekitasid juba rattaetepile minejad ja ka mõned katkestajad, kes ratastel Valka sõitsid).
Kummipaadiga sõudmine polnud just keeruline kuigi kulgesime aeglasemalt kui teised. Hea võrdlus oli meil veidi ees olev naiste tiim, kes enamuse aja ei aerutanud, samas kui meie tegime pidvat tööd edasiliikumiseks. Saime naistest küll mööda, kuid suure vaevaga. Kas meie tiimi mehed ons nii rasked, et paadi edasiliikumiseks on vaja topeltjõudu?

Järgnes morse mõistatus, mille Kalmet ja Margus vaikimise delegeerisid mulle, ise samas üritasid ristsõna lahendada. Pikema seismise peale suutsin kaks sõna kokku panna BEE ja BAT ning loobudes ülejäänud kahe arvamisest asusime teele.  Nüüd jäi kuskil SF2 Out kontrollpunkt fikseerimata, kuigi me tavaliselt tegime seda kõik koos. Tagantjärgi on raske öelda miks, kas ei fikseerinud SI pulk punkti või olime ise lohakad, kuid igatahes trahvi saime 15 minutit.

Punktid BEE ja BAT võetud,  oli suund juba Eestimaa Valga peale võtmaks punkti 24. Kaardi järgi arvasin, et sinna viib teerada, mida võiks rattaga sõita, kuid eksisin kõvasti. Üritasime läheneda punktile kagust, kuid see rajake oli ikka olematu ja kadus sootumaks. Oleks olnud lihtsam, kui seda rada poleks seal üldse peal olnudki, kaotsime vast 20 minutit punkti otsimisele keset võsa. Vaatasin ka teiste tiimide aegu ning üllatavalt paljud olid kulutanud sellele punktile liigset aega.
Järgmine jooks oli lihtne, vaid kaaslased hakkasid väsima ja kippusid kõndima, isegi mööduvad naised jätsid Kalmeti ükskõikseks ega sundinud pingutama.
Vahepeal üritasin jooksu pealt ristsõna lahendada ja sain paar tähte kätte. Mõtlesin, et sõna võiks olla seotud orienteerumisega ning tuletasin välja seiklusspordi vaste inglise keeles: ADVENTURE. Ja tuli välja, et oligi õige sõna! Kodus laua taga lahendasin ristsõna 5 minutiga, sest osa sõnu olid lihtsad ja teised sai paari tähe järgi juurde tuletatud.
Pääsesime kohe lisaülesandesse, mis seisnes külmas vees ulpides mööda ujuvpurret jõe ületamises. Kuna lõpuni oli vähe, siis polnud märjakssaamisel erilist tähtsust ning roomasin üle selle purde. Üllatavalt oli meie jooksuetapi aeg suhteliselt hea (paremuselt 12.), ise oleks jooksnud selle ju veelgi kiiremini.
Jäi veel viimane punkt ja siis oligi finish, aeg 9 tundi ja 6 minutit, mis koos trahviga andis 49. koha.
Tulemusega võis rahule jääda, paremaks saab minna vaid hästi orienteerudes, mis pimedas metsas tundub suht võimatu olevat, kuid harjutades kindlasti parandatav.