Soe suvi Raplamaal

Xdreami ilus tüdruk

KTM teami järgmine osalemine Xdreamil oli Kaereperes, Raplamaal.
Külm ja vihmane suve algus oli võistluste ajaks möödanik ja saime mida olime soovinud (tõsi, mina küll mitte): sooja suve.

Hommikul oli juba 23-24 C ja õhtul peale võistlust 33 C. Ja ilus ning kuum päike. Ja ilusad tüdrukud Xdreamil!
Kuid meil pole ju aega muuga tegeleda kui võistlemisega.

Juhendi järgi lubati ujumist ja lestasid ning pakkisime oma varustuse pakiraamile. Juua võtsin 2 pudelit, sest karta oli ülipalavat ilma ja rohkem vedeliku kulu.

Peale kella 11 käis stardipauk ja vaatasime kaartidelt meid ootavaid seiklusi. Algas üritus rattaetapi ja hajutusega. Kuna Margus pole just parim navigaator (vähemalt ilma elektrooniliste abilisteta), siis veidi kõhklemist ning jagasime ringid kätte: Kapten Kalmet võtab C raja, Margus A ja mina B, kusjuures meie Margusega sõidame koos. Sõitsimegi Margusega koos 1A punkti, jätsin ta punkti võtma ning ise liikusin mõnikümmend meetrit eemale ootama. Ootasin siis minuti ja rohkemgi, kuid Margust enam ei näinud. Kas tõesti läks märkamatult must mööda? Nägin eespool üht valgesärklast ja vajutasin pedaale, et järgi kihutada, kuid see polnud otsitav. Liikusin siis punkti 2 A ja sealt edasi minnes kohtasin ka Margust: ta oli läinud teiste tuttavatega A ringi punkte korjama, oli küll mulle öelnud, kuid ma polnud kahjuks kuulnud. Asi selge, läksin võtsin oma 2B punkti ja kihutasin edasi 3B poole ning sealt 4B-sse. Punktid olid kiirelt leitavad ja varsti olingi suunaga 5 punkti, kus tee peal jõudsin ka Margusele järgi.

Üllatuslikult polnud Kalmet veel saabunud, kuid see andiski meile veidi lisaaega aru saada järgmistest tegevustest. Oli selge, et peale räätsade tegemist tuleb lestad kaasa võtta ning soo peale minna, kus järgmise etapina ootas meid ujumine. Olime rattaetapi lõpus 17.kohal, mis näitab tegelikult kui kasulik on ikkagi rahavast veidigi hajutada. Täitsa uskumatult vähe on ikka tiime, kus kõik liikmed kaarti suudavad lugeda (nende hulka kuulub ju ka meie tiim).

Veel enne kui Kalmet saabus otsisin räätsade materjalid, nööri ja sain ka puuri, mida pidi ka ju mõned minutid ootama. Kahtedele räätsadele jõudsin ka augud teha, edasi juba igaüks sidus oma jalatsid nööridega kokku ning minemas me olimegi. Kiire tegutsemine ja piisav ettevalmistus enne Kalmeti saabumist lubas meil osavate käte ringist väljuda 13.nda kohal.

Margus ponnistamas

Järgnes tüütu matk läbi soo, vineerist tahvilikesed jalas.Kalmetil lagunesid räätsad juba esimesel paarisajal meetril. Minu omad pidasid lõpuni vastu, kuid üks neist liikus talla alt jala külje peale ja üldse oli see räätsa värk veidi jama, sest lõpuks vist enamikul võistlejatel neid ikkagi jalas polnud.
Räätsadega või ilma oli Margusele soo ületamine parajalt raske, jooksmisest polnud juttugi ja ujumise etappi alustasime 16. kohalt.

Kuid ujumine sobis kuuma suvepäevaga ja meie kapten Kala õigustas oma nime. Ujusime välja parima aja ning etapi lõppedes olime 10.kohal! Kasutasime kõik lestasid ning Kalmetil ja Margusel oli ka kumm kõhu alla. Kummiga variant oligi parim lahendus lestaujujatele.

Minu sukeldumislestad olid ilma spetssaabasteta liig suured ja jalgade liigutamine oli veid väsitav, ujusin enamuse aja selili.Fotoluksi fotograaf tabas mid ujumisel ka piltidele.

Kapten Kalmet - nagu kala vees

Peale ujumist oli lühike jooks, lisaülesanded ja siis jälle jooks üle soo tagasi rattaalasse. Aega oli kulunud juba veidi üle 2 tunni ning palav ilm, koos soo maastikuga küpsetas Margusest vee välja. Kaunid Areal teami naised jooksid meil lihtsalt eest ära ja me ei suutnud millegagi vastata.

Ka järgnev ratas oli Margusele raske, meist möödusid veel mitmed tiimid ja kanuu alguseks olime 17 kohal. Vee alad olid meile sobivad ja kanuuga parandasime oma positsiooni, möödudes naistiimist, kes kanuu sõidu pikendamiseks slaalomit harrastas.

Ja jälle jooks, mis oli raske, nüüd ka Kalmetile. Heinamaad ületades tundsid, kuidas päike kõrvetab ülalt ja maa kiirgab oma kuumust altpoolt, metsa vahel oli veidi parem, jõge ületades oli juba päris hea, sest sai end niisutada sogase, kuid õhust jahedama veega.

Puu otstest sai punktid kätte, Kalmeti aitas puu otsa üks kaunis naine, tänud talle selle eest! Meeste abi vist ei kõlvanud Kalmetile...

Ei taha mitte veest välja tulla!

Kuid oli ka mehi, kes abistasid naisi, üks stiili näide allpool olevalt pildilt. Meie kahjuks need abistajad polnud.   
  
Jooksu etapil nägime oma konkurente ka X6 tiimist, kes olid küll väsinud, kuid nihkusid järjekindlalt meile lähemale.
Meie hea positsioon ergutas meid tagant ja sõitsime viimasele rattaetapile. Esimeses joonorienteerumise punktis sai X6 meid kätte ja möödus suht paratamatult, meist polnud füüsiliselt vastajaid. Kuid ma pedaalisn nende kannul metas servani ning tee ääres jäin korraks seisma, et kaarti vaadata. Torkas kohe silma kahtlane haak teisel pool teed ning märkasin ka võrku, mille otsas oli punkt. Kahjurõõmsalt (mis on ju maailma siiraim rõõm!) vaatasin X6 tiimi sõitmas Kaerepere poole ilma võrku nägemata.

Kuigi oleme piisavalt võistelnud ja mitte enam noored (vanad ka mitte!), tõstis X6 viga meie hasarti lõpuni sõita ning oma sõpru edestada.
Skywalkerid panin endale jalga, sõprade abiga tegime ringi ära ning möödusime ühest naistiimist (sama tiimi liige aitas Kalmeti puu otsa) ning lõpptulemusena saavutasime 16.koha. Parim koht senini meie 5 aastase Xdreami ajaloo jooksul.
Hää tulemus motiveeris seltsimehi ka kirja panema XTsporti bike rogainile 26. augustiks, mis toimub Jõulumäel ja on heaks prooviks enne Kiviõli etappi.

Teretulnud abi!