A raja proov Tallinnas

KTM tiimi kapten Kala loobus auväärsest tiitlist ning asus varumeeste pingile. Asemele tuli Eino, kes ei leppinud B rajaga, vaid soovis seiklust täie raha eest. Nii õnnestus Margusele auk pähe rääkida osalemiseks A rajal ja olimegi esimesel Tallinna etapil rivis. Konkurentsi ka vähem.
Stardis kohtasime vana Soosambla tiimi liiget Heigot, kes muhedalt jalutades nautis mitte osalemist ning nähes, et me A rajal oleme, pidas meid tiba hulludeks.
Kuid, mis see veidi pikem rada meile ikka teha saab? Seda saime varsti teada.
Alguseks oli politsei konvois rattasõit, mille ajal üritasin kaarti uurida ning tulevaste tegevuste osas plaane pidada. Ega palju ei jõudnudki: täringu ülesande mõtlesin välja, sain aru, et järgmine etapp on tulip ning, et tulipis lõikeid teha ei saa, vähemalt mitte lihtsaid.    

See, et peale politsei eskorti kohe andmiseks läheb, poleks arvanud, muidu oleks oma stardipositsiooni ikka parandanud, reaalselt tuli pea 3 minutit hilisemat starti, kuid see oli tegelikult pisiasi. Täringupunkti saime võetud, tulipiks valisime 1 raja, mis oli tegelikult õige otsus (tagantjärele tarkus!), sest 2. rada suundus alguseks liiga pehmet teed pidi lõunasse.
Tulipis tuli kobistamisi juba enne esimest punkti, sest minu arust rada ei klappinud päris tegelikkusega, kuid liikusime kriitilisel hetkel teiste sabas ja jõudsime punkti. Edasi üritasime jälgida tulipi legendi, kuid ikkagi pöörasime liiga vara ära ja siis ei osanud enam õiget rada valida. Tegelikult oli seal lõike koht ja ju siis mõned tiimid raalisid selle välja ning suutsid meid eksitada. Veidi sõitsime edasi tagasi ning siis sõitsime teiste kannul, kuni kohtasime B raja Müttajaid, kes kinnitasid meie õiget suunda. Tänud neile!
Järgnes rattaga teekond 6 punkti, mis kulges üle soo ja oma asukoha suutsin paika panna ning liikusime julgelt edasi. Aia värvimisest pääsesime, sest värv oli otsas, kuid pidime 5 minutit ootama. Sel ajal sai veidi kaarti uurida ning järgmist etappi planeerida.
Punktist väljudes oskasin ikkagi vale suuna valida ja oma vana kodutänava - Valga tänav - suunas pöörata. Tervitasin ka aias rassivat endist külanaabrit Valerit, siis pöörasime ümber ja valisime õige tee. Ega Valeri vist aru saanud, kes teda tervitas ja kes need hullud edasi tagasi sebisid, vaatas vaid kahjurõõmasalt meile järele.
Valikorienteerumine läks normaalselt, edasi rattaga punkti 14, valisime sama tee, mida mööda tulime, sest rada oli suht heas korras ja ei tahtnud riskida teiste valikutega. Enne punkti jõudmist lagunes Margusel sadul ja kahjuks oli ta sunnitud edasi püsti asendis sõitma. Eino üritas vahepeal küll Marguse ratast naisvõistlejatega ära vahetada, reklaamides ilma sadulata ratta positiivseid omadusi, kuid naised olid liialt keskendunud sportimisele ja ei kasulikku ettepanekut tõsiselt.
Senini oli kulgenud kõik suht normaalselt, mõned pisikobistamised, mis ajaliselt tähendasid küll minuteid, kuid mitte palju. Ülejäänu jäi füüsise taha, milles olime parimatest 20-30% kehvemad. Ja mida edasi, seda raskemaks läks.

Edasi oli veidi jooksu, siis rullid. Kuigi siin oli märkeorienteerumine, siis panime esimese punktiga kohe mööda ja võtsime vale, eksitas mind punktile märgitud number, mis klappis legendiga. Kuid rohkem eksimusi ei teinud, olin kaardi peal ja võtsime õigeid punkte. Ka viimase 21 punkti, milleks tuli valgustuspostid üle lugeda. Rulluisu aeg oli meil suht hea, kaotus parimatele ca 5 minutit.
Järgnes jooks ja lisaülesanne, millega hakkama ei saanud ja tegime väikese trahviringi.
Edasises jooksus oli Margus mul juba kummiga järel, sest muidu poleks joosta saanudki. Siiski olid meie jooksu ajad enam vähem normaalsed, kaotused jäid normi piiresse ja vigu ei teinud.
Järgnes rattasõit kanuu starti, kus jäime korraks aia taha pidama, sest Eramaa värav oli suletud. Tegime põhja poolt ringi ja jõudsime järve äärde.
Olin juba enne kanuu legendi vaadanud ja polnud asjast aru saanud. Sellised tobedad lõigud ei andnud mulle selget pilti. Nii õnnestuski alguseks liikuda 34 punkti, imestasime, et kuidas see polegi õige, käisime siis ka 33 juures, sellega panime kaardi paika ning siis otsustasime osa punkte joostes võtta. Võtsime 31 ja 32 koos, siis saatsime Marguse jalutades 34,  läksime Einoga ise 33 punkti kivi juurest võtma ning seejärel suundusime kanuuga 34-ndasse. Ja seal kolmekesi kanuuga tagasi algusse. Saime kanuuetapil parima aja - 77 minutit, nii kaua ei suutnud keegi neid punkte otsida!
Järgnes ratta joonorienteerumine, ei midagi keerulist, vaid Margusel oli raske, sest sadulat polnud. Viimasel asfaldi osal vahetasime rattad ära ja andsin Margusele kergendust, kuid ega see palju päästnud. Viimane jooksu osa oli talle raske, kummiga vedades üritasin asja kergendada, kuid kogu aeg ikka joosta ei õnnestunud.
Ergomeetri tegime läbi, lisaülesandes Eino panime köie otsas, kuid minule ja Margusele jäi raskem osa mees tagasi tirida. Raskemaks osutus enne finisit kõrguses purde ületamine, seal andis Margus alla ja loobus.
Kuid aega kulus veid vähem kui 6 tundi ja tulemuseks saime 42. koha. Mitte nii hea kui oleks lootnud. Arvestades tehtud vigu oleksime võinud ca 30-40 minutit kiiremad olla, mis oleks tähendnud kohta esimeses 30. Kuid ülejäänu oleks füüsise taha pidama jäänud.
Vaadates tulemusi on meie sooritus liidritega võrreldes ca 30-35% kehvem rattasõidus, jooksus ca 25%, rulluisus 15%. Kanuus saime seekord ca 2 korda pikema aja, mis jäi rohkem ajude kui füüsise taha. Kuid ega me esikohale pretendeerigi.
Margus oli päris väsinud, lubas järgmine kord mõelda Kalmeti lubadusele vajadusel mõnd liiget asendada. Kuid usun, et väike pingutus tuleb vaid kasuks ja järgmisel etapil näitame paremat vormi.